Kujuta nüüd hetkeks ette olukorda, kui sa oleksid tavaline kodu-eestlane. Selline, kes peale tööd läheb poest läbi ning keerab seejärel õllekesega teleka ette kerra, kuniks uni ta kaugetele maadele ära viib. Igavesti mõnus ja mugav elu, kui vaid kuklas ei vasardaks mõte ühel ilusal päeval ikkagi natuke liigutama hakata… kasvõi jalutama, sest joosta nagu ei jaksa…ja ega võib-olla väga ei taha ka. Pidi põlved ära rikkuma… Aga kuskil ilusas kohas jalutada – miks mitte! Kui vaid aega oleks… ja see ilus koht on natuke kaugel ka… ja tööpäevad on väsitavad… aga äkki järgmisel nädalal…
Ja siis, ühel ilusal päeval helistatakse sulle ning kutsutakse kaasa mingisugusele rännakule. Kutse kõlab huvitavalt. Ka inimesed on huvitavad… ja võib-olla ongi see just see kutse, mida sa oled juba aastaid oodanud, et lõpuks ennast liikuma saada… Aga siis takerdub su pilk keha poolt täidetud peeglisse… “Vähe lödi”, nendid peegelpilti hinnates kurbusega. Kaugel neist sihvakatest peenikeste jalgadega rahvasportlastest, kes su kodu- ja autoakna-alt pidevalt mööda jooksevad. Kaugel ka nendest teistest lödidest liibuvatesse rattariietesse pakitud velo-entusiastidest, keda sa foori taga rohelise tule süttimist oodates oma väikesest autoaknast piidled… Tajudes, et ka nemad on tegelikult paremad kui sina… sest nad on suutnud ennast kokku võtta. Mitte ei vahi kodus hädise näoga oma peegelpilti, proovides mõistatada, kas keha pakutud rännaku välja veab. Või peavad su kaaslased hoopis sind rajalt tsivilisatsiooni tagasi vedama?
Tuli tuttav ette? Kui ei, siis palju õnne! Kui jah… siis tea, et sa pole ainuke – mulle tuli ka.
Seisin samasuguse valiku ees enne Peruu reisi. Teadsin, et jala käimist tuleb palju. Kahtlesin, kas mu keha ja eelkõige mu lühikesed, aga selle eest paksud jalad selle kõik välja veavad. Maakaarti vaadates võib nentida, et olen küll käinud üsna mitmes kohas, aga mitte jala. Igale poole on millegagi saanud. Ning teadmine, et kunagisel reameherännakul hõõrdumisest tekkinud jalavigastused võivad korduda, pani eesootavasse tõsiselt suhtuma.
Seega võtsin aega süvenemiseks. Pidasin nõu spetsialistidega ning selgus, et paljudest hirmudest ja hädadest võib üle saada õigeid jalanõusid kasutades. Mitte, et ma seda juba tegelikult oma lõppematu talvesaapasaagaga ei oleks selgeks saanud. Aga noh, suvekad on nagunii hoopis teine teema. Või vähemalt nii ma ennast lohutan…
Kusjuures, ka saatusel oli siinkohal väike näpp mängus. Mõni aeg enne minu Peruu-sõidu algust, tutvustas KEEN oma uusi miljoni sammu jalatseid. Neidsamu Durand‘eid, millest ka pealkirjas juttu, ning mille mugavus tuleneb uuelaadsest tallalahendusest. Ma ei hakka seda kõike siia ümber trükkima, sest sellel ei ole mingit mõtet – pigem panen copy-pastega, sest mõte jääb täpselt samaks:
- Eemaldatav kahekordse tihedusega EVA sisetald.
- Polüuretaanist (PU) vahetald ei vaju kandmisel ära vaid säilitab oma kuju ning elastsuse.
- Integreeritud PU kannapadi summutab kannale tekkivaid põrutusi.
- KEEN.DRY veekindel hingav membraan.
- TPU talla stabilisaator.
- Kahekomponendiline kummist välistald.
Needsamad, esimestel sammudel veidrana tunduva tallaga saapad, aitasid mind nii mäest üles kui alla. Vedasid edukalt mööda siledat maad koos ja ilma seljakotita. Pakkudes tuntavat haarduvust ka hobuse nelja jala jaoks liiga järsust langusest laskudes. Ning hoides jala kuiva ka väiksemasse loiku astudes. Palava ilmaga oli loomulikult ka saapas palav, sest veekindla membraaniga jalanõu “hingab” tahes-tahtmata vähem kui ilma membraanita jalats. Ja mis põhiline – see kummaline vetruv tald tekitas tunde, et käimine on kerge ja mõnus tegevus. Jättes samal ajal jalad just selliseks, nagu nad saapasse pannes olid. Njah, siinkohal tuleb muidugi tõdeda, et välimuse oleks mina ehk natuke paremaks teinud. Aga see on juba minu isiklik arvamus ja maitse.
Seega… Kui sa juhtud olema minusugune vähe-jala-liikuja, ning sul on vaja mõnele matkale kaasa minna, siis neid saapaid julgen sulle päriselt ka soovitada. Ausalt! Mitte, et lihtsamatel saabastel midagi viga oleks, aga need on jalas tõesti head. Ning mõeldud suuri raskusi kandma. Olgu selleks siis suur keha või seljakott. Lisaks on neid saada ka kõrgema säärega.
Ja kui sa ei juhtu olema minusugune, siis tead sa seda käimise ja jalatsite teema tähtsust juba nagunii.
Üks tähtis asi veel, et selge oleks – kui nüüd jäi mulje, et need ongi mõeldud käimist alustavatele inimestele, siis ei! Need on ikkagi kogu hingega tuusad ja profid matkasaapad. Millega on juhtumisi kohutavalt hea looduses liikumist alustada.