Taimõri poolsaare jalamil. Veebruar 2013
Sõber Pepe istus Land Cruiseri tagapingil ning täitis antud koosluses vintsimehe rolli. Kristo oli roolis ning üritas kõiki oskusi ja teadmisi kasutusele võttes autoga tundra krõbedal lumekoorikul püsida ning edasi liikuda. Mina istusin kõrvalistmel. Ühe käega kaamerat põlvedel hoides ning pilguga järgmisi ilusaid ja olulisi pilte otsides, millega antud olusid ja käesoleva olukorra raskust ning meeleheitlikust edasi anda. Kõik töötas meie vastu. Lumekoorik oli habras ning raske auto kippus sellest üha uuesti ja uuesti läbi vajuma. 25-kraadist külma võimendas vilisev tundratuul, mis kippus keha küljest lahti lõikama kõiki katmata nahalappe. Ja loomulikult tundra ise – oma läbimatu ja radadeta eesootava saja kilomeetriga, mis eraldasid meid järgmisest asustatud punktist. Punktist, kuhu jõudmine oli antud reisi eesmärkki silmas pidades ainuvajalik.
Ümberringi oli külm kaos. Üüratul tühjal väljal näitas suunda vaid kompass ning eesootavasse punkti suunatud GPS, mis üle tühja tundra armutult sirge joone vedas. Hoolimata rajale jäävatest lumega täitunud orgudest ja jõesängidest, kõrgendikest ning igasugu õudustest, mida elutu tundra karmi tuisu keskel endas peita võis.
Selle kaose keskel olime meie – neli autotäit sihikindlaid eestlasi, kes saamata jäänud territooriumi-lubadest hoolimata siiski Norilski poole teed üritasid leida. Igaüks kandvamat lumevälja otsides ning taas ja taas läbi vajudes, vintsides ning uuesti proovides.
Lõputud vintsimised, kaevamised ja lükkamised olid sügavas lumes rassivast mehemürakast viimast jõuvaru välja pigistamas. Mõni hetk tagasi puruks rebenenud koorikpüksid laperdasid tundratuules ning lasid tuisul kaitsvast riidekihist muretult läbi murda ja lõikavat külma kontidesse suruda. Külm. Väsimus. Tüdimus. Äng.
“Selle peab peale saama”, mõtlesin auto-soojuse toel taas elule tärkavale kaamerale pilku heites. Meeletuid jääkolakaid kaasavedavad kojamehed kraapisid esiaknale üha uusi pilusid, paljastades eepilise vaate mehe- ja tundra vahelisele võitlusele. Autost filmida ei olnud võimalik. Aknal polnud piisavalt läbipaistvat pinda ning lisaks sellele kõikus auto esimese ja tagumise käigu vahel žonglöörides meeletult. Vedasin saapad jalga ja mütsi pähe. Haarasin taas elujõule tärganud kaamera ja astusin õue. Hetk hiljem puusadeni lumme vajudes avastasin, et olin unustanud näomaski võtta…
” Ah, vahet pole. Võtan niikuinii vaid paar sutsu, enne kui kaamera taas külmast minestab”, rahustasin ennast õhukest Buffi näo ette tirides.
Sumpasin mööda lund vintsitrossi välja tiriva Pepe poole. Ankurdasin ennast allatuult istuma, et tuul väga ei kõigutaks ning tihe tuisk optikat kinni ei mätsiks. Madalad kaadrid lumes puksivast autost, loodusega võitlevast mehest ning tuisust…
Ühel hetkel tundsin, et näos kisub midagi. Rapsasin kindas käega valu suunas. Niiskeks hingatud Buff oli vasaku põse külge jäätunud. Kerge paanikaga rabasin kangast ja tõmbasin. Terav valu käis vasakust näopoolest läbi. Buff tuli näo küljest lahti, kuid jäi habeme külge jäätununa rippuma.
“Huhh, see oli napikas. Küll habeme küljest ka lahti sulab, kui sooja saab. Ehk ei juhtunud näonahaga midagi”, mõtlesin käega üle näo libistades. Vasak põsk oli kare ja valus. Seejärel meenus ehmatusega, et ma ei olnud käega üle nina tõmmates midagi tundnud. Kiskusin kinda käest ning puudutasin nina. Ninaots oli jääkülm, kivikõva ning ilma igasuguse tundeta. Nagu tükk külma kivi keset nägu.
Paanika võttis üle. Olin väljas olnud vaid mõned minutid… Selle vähese jooksul oli ilma ühegi ohumärgita toimunud nii palju! Ok, külmetad näpud või varbad ära…võetakse maha ja elu läheb väheste muutustega edasi…aga nina?!? See on ju keset nägu. Keset kõike…
” Fakk, nüüd läks küll pahasti”, jõudsin veel enne autosse jõudmist mõelda. “Kes mul käskis siia tulla. Mida kuradit me siin teeme…me ei saa siit ju kuhugi! Sada kilti!!! Ja siis?!?”
Õnneks sulas sooja saades ninaots üles ning muutus taas tundlikuks. Ka värvus pöördus muu kehaga samasse tooni. Vasak põsk sai siiski veidi kahjustada. Punetab oma veidra nahatekstuuriga nüüd olenevalt aastaajast veidi vähem või rohkem.
Mõned tunnid hiljem keerasime löödult tagasi. Tundidesse veninud võitlusest hoolimata olime suutnud edeneda vaid mõned üksikud kilomeetrid. Temperatuur langes. Tuul tõusis. Kütus vähenes hirmuäratava kiirusega. Tundra oli sellel korral meist üle.
Aasta hiljem, Tšukotkale sõites, külmus paari minutiga ka Raiti nina ning Suure külma saanud separatistlik väike varvas liitus ülejäänud kehaga alles reisi lõpupäevil. Õnneks olid ka need vaid teravad hoiatused, õpetused ja meeldetuletused sellest, mis külmades tingimustes juhtuda võib.
Elu õpetab.