Kusagil Venemaa alguses. Juuni.2014
Istusime oma Kesk-Aasia reisi esimesel õhtul kusagil venemaal järveäärses padrikus. Telgid olid püsti, lõke põles ning Kai toppis liha vardasse. Tegemist tundus olevat üld-tuntud kohaga. Väikesele järveäärsele kõrgendikule oli maha jäetud kümneid puruks löödud pudeleid. Kõikvõimalik sodi lösutas laisalt metsa all. Lõkkeasemed kõikjal. Üksik mahajäetud plätu ja sääsed.
“Täna on täpselt see hetk, kui istume siin ja mõtleme, et terve reis on alles ees. Kuu aega võõraid maid, inimesi, kultuure. Teadmata kogus seiklusi ja juhtumisi, millele praegu mõeldagi ei oska… Ja siis, järsku, istume taas kuskil lõkke ümber ning kätte on jõudnud reisi viimane õhtu. Silmapilguga on kogu see täna tunduv pikk ja põnev aeg möödas. Läinud, justkui polekski kusagil käinud…”
Saatus mängis sellel reisil lauale kavala ning alatu kaardi – reisi viimase õhtu veetsime justnimelt sellessamas järveäärses laagris. Istusime allesjäänud koosseisuga ümber lõkke ning meenutasime eelnenud päevadel toimunut…
Reis oli läbi. Niisama kiirelt, kui esimesel päeval siinsamas algas – ka lõppes. Selliseid mõttekäike on ka varem ette tulnud, kuid sellel korral mõjus see kuidagi eriti drastiliselt…ja hinge jäi närima küsimus…
…äkki on eluga samamoodi?
The Thousand Year Journey: Oregon To Patagonia from Kenny Laubbacher on Vimeo.