Aserbaidžaan on kui loogiline jätk Dagestanile. Rõõmsad, vabad ja üdini viisakad inimesed paistavad meie siinse olemasolu vastu vaid siirast rõõmu tundvat. Ka politseinikud noogutavad ja viipavad tervituseks – samal ajal sauasid piinlikusega seljataha peites. Liiklus toimib iseenesliku regulatsiooni printsiipidel, kiirusepiirangud ei sega kedagi ning paljud sõidavad mingil põhjusel mööda sõiduridu eraldavaid jooni. Ju on siis niimoodi lihtsam… Mägedes räägitakse ja mõistetakse vaid kohalikku keelt. Nii on ka meie tänaste võõrustajatega, kelle “tagaaias” laagerdades värsket lambašašlõkki naudime. Mägiteed on lahedad. Lingvistiline dšällendz. Mõnus on olla.
