Sri Lanka on hämmastavalt sõbralike inimestega saareriik India lõunatipu lähistel. India ookeani soojade vetega ümbritsetud maalapil elab umbes 20 miljonit inimest, kes jagunevad kahte suuremasse rahvusgruppi – Singalid ja Tamilid. Veel seitse aastat tagasi omavahel sõjajalal olnud rahvad jagunevad saarel järgnevalt – Singalid elavad enamasti riigi alumisel kahel kolmandikul ning Tamilid ülemises kolmandikus. Religioosses mõttes jagunetakse neljaks – Kristlased, Hinduistid, Moslemid ning Budistid. Pühakodasid, stuupasid, templeid ning mošeesid kohtab kõikjal. Hoolimata usulisest erinevusest ning värviküllusest, elvad sealsed inimesed rahulikult läbisegi. Sõjale viitavaid märke leiab saare põhjaosast piisavalt. Jaffna linnas on mitmed puruks pommitatud majad ning kirikud, mis tänase päevani linnapildis silma hakkavad ning möödunud õudusi meenutavad. Jaffna poolsaarele viivat teed ääristavad maamiinidega läbipikitud alad, mille eest hoiatavad kohalikke tähemärke kandvad teeäärsesse madalasse vette kaevatud sinised tünnid. Sellele vaatamata on sealsed inimesed kohati ehk isegi mõistmatult sõbralikud. Kõik, kellega silmside tekib, naeratavad ning teretavad. Mõni, kes väga teretada tahab, tuleb kasvõi teiselt poolt teed sõnumit edastama. Enamasti küsitakse päritolu kohta ning kuidas Sri Lankal meeldib…
Linnapildis hakkavad esimesena silma sajad tänavatel põristavad Tuk-Tukid. Väikese “kuudiga” rollerilaadne takso-sõiduk mahutab enamasti kaks kuni kolm reisjat. See aga ei tähenda, et võimaluse ja vajaduse korral sinna ka rohkem rahvast ei mahuks. Vanemad sätivad end mugavalt istmetele ning muud avaused täidetakse seisvate lastega. Olgu neid siis kaks või kaheksa. Teisena püüavad pilku kandilised kohalikku päritolu liinibusiid, mis lakkamatu signaalitamise saatel inimesi ühest punktist järgmistesse toimetavad. Busside uste vahel kõlgub tipptunnil hulga inimesi, kes sõidukisse puht füüsiliselt sisse ei mahu. Küll aga leiavad käega bussi sisemuses kombates midagi, millest kinni hoida. Seejärel hakkab silm püüdma sadade Euroopa, India ning Aasia päritolu autode vahel Toyota, Honda ja Nissani hübriide, mille seas mõned elektrilised Nissan Leaf’id. Autopark on värske ning enamasti säästlikusele orienteeritud. Koloniaalpärandit on kandma jäänud üksikud Morrised ning Minid, mida kohtab liikluspildis suhteliselt harva. Seevastu leidub kõikjal erineva vanuse ning modifikatsioonidega Defendereid. Ühed huvitavamad sõidukid on aga kohalikud väviküllased ning maalingute ja puitkabiinidega veoautod, millel justkui uksi ei tundugi olevat. Istme või õigemini pingi lõpetab uhke kroomitud “konstrui”, mis ei lase veokajuhil kabiinist välja libiseda. Värvikirevust lisavad kõikvõimalikud autodele maalitud kirjad ning jooned, tehes maanteelaevadest justkui mingid kunstiprojektid. Samasuguste kirevate maalingutega on kaunistatud ka osad liinibussid. Kogu esmapilgul kaosena tunduvat liikulust saadab pidev signaalitamine. Ei, mitte paha pärast – vaid teavitamiseks. Liikluskultuur ja kaosena tunduv sagimine võtab esmapilgul silme eest kirjuks. Hoolimata sellest nägime Sri Lankal veedetud kolme nädala jooksul vaid kahte kergemat avariid. Hämmastav.
Teeninduskultuur vajab veidi harjumist. Teenindaja võib sind sissetuleva mobiilikõne tõttu pikkadeks minutiteks “ootele” panna, et siis kõne lõppedes taas tellimuse järg üles võtta. Tihtipeale unustatakse midagi ära ning tellimust esitades tuleb kindlasti tähele panna, et enamus kohtades lisandub hindadele 10% teenustasu. Mõnes kohas ka kohalikud maksud. Toiduvalikut ilmestavad India, Tai ja Hiina köök. Sageli leiab menüüst ka “Western” valiku, mis koosneb peamiselt hamburgerist või pitsast, sekka mõned nooblimad ning tuntumad road. Toidud on enamasti vürtsikad. Karri ja kõikvõimalikud piprad kuuluvad siin igapäevaellu ning nendega on harjunud ka kohalikud laua ääres sööki kerjavad koerad ja kassid.
Loodus on üllatavalt mitmekesine. Lõppematutele randadele pakuvad vaheldust elevantidest ning ahvidest pungil džunglid. Kaitseks metsikute elevantide eest on teede äärde rajatud kõrged elektriaiad, mis peaksid takistama suurtel loomadel teedele ning seal asjatavate inimesteni jõudmist. Kohalikud suhtuvad elevantidesse suure ettevaatlikusega ning eelsitavad pimedas džungleid läbivaid teid mitte sõita. Või kui sõidavad, siis äärmiselt aeglaselt. See ei kehti aga bussijuhtide kohta – need on seal üleüldse veidi teistmoodi inimesed…
Saare keskosa on mägine ning sealne temperatuur erineb oluliselt muudest piirkondadest. Mägedes sajab aegajalt ka rahet, mis kohalikele inimestele palju tuska põhjustab – lõhkudes aknaid ning muud inventari. See-eest tuntakse seda aga hea teekasvatuspiirkonnana. Mägede vahelised orud on täis teekasvandusi ning tootmiskeskusi. Turiste veetakse mööda tehaseid, näidatakse tootmise kulgu ning räägitakse tee erinevatest sortidest. Seejärel suunatakse kõik tehasepoodi teed ostma. Samas piirkonnas kasvavad edukalt ka muud köögiviljad. Teede ääres müüakse värskelt korjatud porgandeid, maasikaid ning muid saadusi.
Üks veider teema on varesed. Need mustad linnud tunduvad justkui tööl käivat. Igal varahommikul lendavad tuhanded varesed mööda ranniku äärt kuhugi. Olgu selleks siis veidi eemal asuv prügimägi, kalaturg või mingi muu varestele tähtis objekt. Õhtul aga, kuskil kella viie ajal, tulevad kõik varesed tagasi – lennates päikeseloojangut nautides oma kodumetsa poole. Vaatepilt on võimas – tuhanded mustad linnud lendavad lakkamatu joana aeglaselt ning madalalt vaid ühes suunas. Aegajalt kraaksatades, justkui üritades midagi selgitada.
Mida tasub teha:
Kui te ei ole Sri Lankale läinud vaid soojas ookeanis vedelemiseks, siis kasutage juhust ning külastage ühel varahommikul Negombo, Trincomalee või mõne muu rannikulinna kalaturgu. Negombo kalaturg avatakse öösel kell 3, mil sajad kalalaevad püügiretkelt tagasi jõuavad. Visuaal on võimas. Suurtelt kalalaevadelt tõstetakse maha tuunikalu, haisid, raisid ning muid mereelukaid, mida viimase püügipäeva jooksul kinni on õnnestunud püüda. Hiiglaslikud kalad vinnatakse kaldale ning sealsamas läheb lahti kiire kaubandustegevus. Pakkumisi hõugutakse läbisegi. Kalad ja raha vahetavad omanikku. Hai- ja tuunikalahunnikutest valitakse välja paremad ning need rändavad erinevatesse restoranidesse ja kauplustesse. Kõik, kes sellel saarel vähegi värske kalaga tegelevad, on kohal. Käib tihe sagimine. Kalurid on ehedad ja sõbralikud. Kõike võib filmida ja pildistada. See on kindlasti kogemus, mis elu lõpuni meelde jääb.
Teiseks tasub kindlasti ära käia Jaffnas. (Vahet pole, mida Välisministeerium või Reisimeditsiinikeskus räägivad.) Kõik on rahulik ja tore. Malaariat pole seal enam keegi pikka aega näinud. Minu kaasa võetud Malarone tabletid rändasid sama targalt koju tagasi. See on loomulikult iga ühe oma valik. Mina ei õpeta ega seleta siin midagi. Räägin vaid oma isiklikust kogemusest. Ja minu kogemus ütleb, et sinna tasub minna. Õhkkond on sõnul-seletamatult mõnus. Inimesed on äärmiselt sõbralikud ja suhtlemisaltid. Hinnad on head ja vaadata on nii mõndagi. Väiksematele saartele sõites saab filmida ja pildistada rannikuvees askeldavaid kalureid, toredat koloniaalajastu arhitektuuri ning põnevate näojoontega inimesi.
Kindlasti tasub sisse astuda mõnda Buddha- ja Hindutemplisse. Nendest värvikirevatest ehitistest leiab palju huvitavat nii silmale, kui ka vaimule. Samuti tasub korraks aeg maha võtta ja väikesele snorgeldamis-tripile sõita. Trincomolee rannikult väljuvad igal hommikul kümned paadid väikesele saarele, kus korallide vahel ringi ujudes värvikirevaid kalu saab vaadelda. Teisel pool saart ujuvad snorgeldajate ümber aga haid. Haidega koos ujumine avab enamike inimeste elukangas justkui uue akna ning jääb samuti aastateks meelde.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et Sri Lanka on suurepärane riik. Mitmekesine ja kergelt räpakas paradiis, mis tänu oma imesõbralikele inimestele kiirelt südamesse poeb. Ookeani vesi on soe, liiv on valge ning tuline ja rannakauplejad käivad vaid harva tülitamas, jäädes sealjuures viisakaks. Hinnad on soodsad ning kõikjal on turvaline – ilma ühegi ohuaistinguta turvaline.
Siin on hulk minu tehtud pilte:
Pildid: Väino Laisaar