“Kuid on, et kord iga pidu saab otsa.
Pillimehel otsa lõpeb ramm,
ikka leidub keegi, kellel vähe sellest veel,
nõuab: poisid, laske üks lugu veel.”
…nii laulavad Kukerpillid H. Käo kirjutatud sõnadele valminud laulus – Pillimehe elu. Ja neil on tuline õigus. Ühel hetkel käib ka kõige kangema inimese vedru maha ning ta jääb ebaproduktiivsel tühikäigul tiksuma. Silmadest kustub sära ning kõik hakkab vaikselt närvidele käima. Nii juhtus ka minuga. Et vaimuaugust tulenev raisatud aeg võimalikult lühike oleks, tuleb samm tagasi astuda ning teha midagi, mis silmad taas särama paneks ja vaimulinnu Fööniksina tuhast tõstaks.
Minu puhul on selliseks taaskäivitavaks faktoriks reisimine. Viimasest “äraolemisest” on möödas juba mitmed-setmed kuud ning selle käigus on ära tehtud palju. 4×4 Reiside esimese reisiraamatu käsikiri on valmis kirjutatud, Wroomer.ee-le hoog sisse joostud ning matkasarja pingelise montaažiperioodiga alustatud. Suurte rapsimiste ja tegemiste käigus jääb aga enamasti märkamata, et töistest tegemistest tulenev rahulolu ei tule niisama – selle käigus kipub enamasti ka kõvasti energiat kuluma. Küll salaja ja vaikselt, ent siiski.
Et elu ubina kombel taas veerema saada, pakkisime elukaaslasega kõik vajalikud matkaasjad Dacia Logan II MCV-sse ja asusime Horvaatia poole teele. Ees oli ootamas sõit läbi Läti, Leedu, Poola, Tsehhi, Austria ja Sloveenia. Sealt Horvaatiasse ning mööda rannikuäärt alla. Tagasi vist läbi Bosnia ja Hertsegoviina Ungarisse ja sealt omakorda Slovakkia kaudu koju. Noh, selline hea sutsakas, mille käigus puhata ja akusid laadida.
Miks Dacia Logan II MCV?
Miks mitte?! Selge see, et Logan pole just esimene auto, mis matkamõtetega pähe turgatab, ent kui asjasse süübida, hakkavad selle eelised välja joonistuma. Näiteks on 1,5-se diiselmootoriga sõiduki keskmine kütusekulu 3,8 l/100 km ning selle universaalsesse keresse mahuvad telgid, lebomatid, lauad, toolid, riided ja muu mudru koos külmiku ja teedeatlastega ilusasti ära. Samuti saab eriti halva ilma korral selles ka kuidagi magada, kuigi Horvaatia seadused seda kämpinguvälistel aladel teha ei luba. „Kuidagi“ tähendab antud kontekstis seda, et tagaistmete seljatugesid allaklappides ei teki sirget tasapinda vaid põrand jääb väikese nurga alla – pole just ideaalne aga saab hakkama.
Distantsisõidul ulatavad abikäe ka püsikiirushoidik ning USB-auguga raadio, mis laseb lisaks raadiost tulevatele kohalikele šlaagritele mängida ka kaasa võetud muusikat. Tumedad tagaklaasid kaitsevad meie varanatukest uudistavate ja pahatahtlike pilkude eest ka siis, kui me autost kaugemale uitame.
Testdistantsil (Tallinn-Kiisa-Viljandi-Tõrva-Tallinn) pidas Logan II end hästi üleval, näidates pidevate tuuleiilide raputamiste ja maanteedel voolavatesse vihmaveejõgedesse takerdumise kiuste keskmiseks kuluks 4,2 l/100 km. 1,5-liitrises ja 90 hobujõulises diiselmootoris on kiireks kohaltvõtuks piisavalt särtsu, ent maanteekiirusel sooritatavateks möödasõitudeks tuleks käik siiski alla vahetada. Eraldi lugu on käiguvahetustega. Kui enamasti võib auto viiendale käigule lülitada juba 70-se tunnikiiruse juures, siis Logani jaoks tundus 90-ne kiirus paremini sobivat.
Medusa
„Medusa“ on mõnus asi. See vahva jagaja võimaldab meie auto ainsat vooluväljundit kõikide modernse elu vidinate laadimiseks mitmekordistada. Elektrivoolu pidevat pealevoolu nõuavad nii GPS kui ka külmik; samuti saavad selle abil voolu kaks mobiiltelefoni ning aeg-ajalt ka inverter, mis laeb läpakaid ja fotokat. Hoolimata oma headusest on „Medusa“ meie kõige nõrgem lüli. Mitte sellel põhjusel, et toode ise nõrk oleks, vaid puhtast laiskusest. Kui me eelmisel aastal Randoga Nordkapist Tarifale sõitsime, kärssas jagaja peakaitse läbi ning me asendasime selle esimesena kättesattunud limpsipurgi avamisklõpsakast valmistatud „kaitsmega“. See pole aga kaugeltki ideaalne lahendus ning vajab esimeste päevade jooksul kindlasti tähelepanu.
Niisiis. Meie sõitsime minema ning sellest, mis hakkab edasi saama, kuidas Dacia end sellel pikal teel üleval peab ning milliseks kujuneb reaalne keskmine kütusekulu, anname juba jooksvalt teada.
Seniks aga – tšau!