Kõik algas nagu ikka – lubasin lastele, et enne kui kool algab, teeme ühe Hiiumaa-tuuri; kondame ringi, elame telgis ja sussutame priimusel süüa. Saatusel olid aga teised plaanind ning vaba pikk nädalavahetus jõudis kätte alles septembri keskpaigas. Tegelikult polnud sellest hullu midagi, kui jätta välja asjaolu, et telgis ööbimiseks olid ööd muutunud liigselt jahedaks. Ekstreemi võis ju teha, aga koolijütside haigekskülmetamine polnud antud ajahetkel just kõige kirkamate mõtete killast.

Seega oli vaja leida alternatiiv. Alternatiive oli kolm: matkaauto, haagissuvila või siis ööbimine kuskil hotellis. Esimesena langes välja hotell – maa küljes jäigalt seisvas majas ning selles asuvas voodis pole midagi seikluslikku ning seda saab vabalt teha ka kodus. Emotsioon umbes sama nagu hommikul oma auto asemel taksoga tööle sõita. Matkaauto ja haagissuvila päringu peale tõstis sõber käe ning pakkus oma ratastel kodu. Lõime käed ning põnev ööbimislahendus oligi olemas. Sellega kaasnes aga uus probleem – minu autol polnud kärukonksu.

Navara! – käis esimesena peast läbi… “Kastikatel on ju ikka konksud küljes!”

“Ei, tonnaaž läheb lõhki”, seletas sõber. Ja nii oligi. Minu tavaliste B-lubadega ei tohtinud haagise ja auto kokkuliidetud täismassid ületada 3500 kg. Navara+suvila kogumass küündis aga lubatud massist paarsada kilo üle.

Nüüd oli valikuvõimalusi kolm:

Esiteks, minna autokooli ja teha olemasolevale B-kategooriale lisaks E-kategooria.

Teiseks, taotleda seda salapärast “kood 96” juhiluba, mis lubab autorongi maksimaalse kaalu tõsta 4250 kilogrammini. Selleks tuleb tasuda riigilõiv 25,56 eurot (arvatavasti lisandub sellele veel nipet-näpet tasusid) ning sooritada liiklusregistri büroos edukalt sõidueksam B-kategooria autorongiga, mille täismass on suurem kui 3500 kg (väidetavalt võib eksami teha ka keremaga, kuid haagis ei tohi olla mingil juhul kerghaagis) ning mis ei ületa 4250 kg. Autorongi koosseisu kuuluv haagis ei tohi olla kerghaagis ehk selle täismass peab olema suurem kui 750 kg.

Ja kolmandaks, otsida kergem kärukonksuga auto.

Kuna lubade täiustamiseks enam aega polnud, otsustasin valida kergema auto. Paar päeva hiljem kinnitasime haagissuvila südika Nissan Qashqai külge ja seiklus võis alata!

Miks Hiiumaa?

Hiiumaa on mõnus nädalavahetuse-suurune saar, mis on täis avastamist ning turnimist väärt tuletorne ja vanu sõjaväerajatisi. Lisaks tankile ja põnevatele muuseumitele leiab saarelt ka lahedaid sadamaid, koos sealsete käegakatsutavate ja ronitavate vanade laevadega. Ning loomulikult ka Sääretirp, kus iga eestlane vähemalt korra elus peaks ära käima; ning seal, kus maa otsa saab, ka lapiku kiviga lutsu viskama. Siia lisanduvad veel ka Ristimägi ja kohalik 31,4 meetri kõrgune Eiffeli torn ning üle riigi kuulus „Surf Paradiis.“ Ja mis põhiline, saar on täis korralikke ja hea varustusega RMK laagri- ja grillipaiku.

 

Minek!

Pärnu maantee “kiirteele” jõudes tallasin vanast harjumusest masinale 110 sisse ning vajutasin püsikiirushoidiku aktiivseks. 1,6 liitrine ja 96 kW diiselmootoriga Qashqai oli ülesannete kõrgusel. Mootor vedas jõudsalt ning sujuvalt. Tuul sakutas maanteed mööda tuiskavat haagissuvilat oma äranägemise järgi paremale-vasakule, kuid kogu krempel püsis ilusasti ja stabiilselt teel. Vajutasin end mugavalt istmesse ning jälgisin peeglitest tagapool kaasa vuravat haagissuvilat. Tänu peeglilaienditele oli majakolaka toimetamisest üllatavalt hea ülevaade ning kauguses terendavad gabariittuled andsid autorongi suurusest rahulikuks tegeva ülevaate – justkui sõidaks mõne väga pika kaubikuga. Niimoodi teel olemist nautides ning uuest olukorrast siirast rõõmu tundes jäi pilk seisma hetke-kütusekulu näidikul… Aeg-ajalt võbelev näidik osutas jäärapäiselt 17-le ning ei näidanud mingit alanemise märki. “Kurat, sellise kuluga ei jõuagi kuhugi!?”, mõtlesin ehmatades ning võtsin hoo maha.

Vaikses sisekaemuses hakkasid meenuma ka sõbra lausutud targad õpetussõnad, mis suure õhina käigus paraku ühest kõrvast sisse, teisest välja olid lennanud- suvilaga sõites tuli aega varuda ning halvema tee korral isegi 70-ga sõita, et väärt kuut teelt minema ei hüppaks ja kapid oma sisu ühtlase kihina ratastel kodu põrandale ei laotaks.

Lasin kiiruse 90-peale ja vajutasin taas püsikiiruse sisse. Kütusekulu näidik lukustus 10-11 liitri peale. See oli juba palju parem tulemus. Päeva lõpuks saigi selgeks, et vedukist palju suurema ning sellevõrra ka oluliselt rohkem tuultesse takerduv suvila lisab auto tavalisele kütusekulule rahulikult kolmandiku kuni poole juurde. (See oleneb tõenäoliselt paljuski ka auto võimsusest). Oma osa reisi eelarvesse lisasid ka praamipiletid. Suvilaga alusele sõitmise eest tuli välja käia kahekordne auto hind, ehk 10+10+inimesed.

Muus osas sujus kõik suurepäraselt ning haagissuvila tegi kõik asjad paremaks. Praamijärjekord oli tänu kaasaveetavatele vooditele üllatavalt stressivaba kogemus. Lapsed kasutasid ära kõik võimalused, et ka lühiajaliste peatuste käigus korrakski põnevasse “majja” lipsata ning kaasliiklejate suhtumine oli üllatavalt positiivne. Eeldasin Top Gearist tuttavat caravani-vaenulikku suhtumist, ent selle asemel vaadati meid pigem sõbralike ja ehk isegi veidi kadedate pilkudega.

Haagissuvilaga sõitmine oli üllatavalt lihtne. Valida tuli vaid tee seisukorrale vastav sõidukiirus ning igast huvitavast teeotsast polnud mõtet end esimese emotsiooni ajel sisse pressida. Tupiku korral oleks välja tagurdamine paras närvi- ja mine-tea-veel-mille kulu olnud. Samuti vajas harjumist ja harjutamist väiksemates parklates manööverdamine ning ümber keeramine – kuskil “seal” on ju lepikut langetav ja sakslaste kalleid matkaautosid kraapiv suvilanurk ning tiisel, mis kohe-kohe vastu stanget läheb. Ühesõnaga – alguses jama kui palju… Haagisega tagurdamisega saan ma hakkama, nõu probleem, aga sõbra suvilaga, mille kaugema nurga gabariittuli enam peeglist ei paista, oli asi juba sutsu keerulisem. Seega pidin ühes eriti kitsas RMK telkimisala parklas, uhkete välismaiste matkaautode vahel, kasutusele võtma mehitatud parkimisanduri ning saatsin elukaaslase kaugustesse “piiksuma”.

Hilisemad manööverdamised läksid juba libedamalt ning mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas ka enesekindlus. Ja seda niivõrd, et tahtsin tagasi jõudes sõbrale kelkida, kui hästi ma ühe manöövriga hakkama sain. Kuid peale tema muretut tagurdamist peaaegu võimatusse tänavavahesse pealt vaadates, loobusin oma tühise saavutusega “hiilgamisest”.

Kokkuvõtteks…

… tuleb tunnistada, et haagissuvila-nädalavahetus muutis minus midagi.  Veetaval majal on palju eeliseid – näiteks on sõbra juures simman aga majja mahuvad magama ainult emad-isad. Nõu probleem – vead kui tigu oma maja kohale, klõpsad soojenduse sisse, et kodumaise suve niiskus öist une-olemist ebamugavaks ei muudaks ning liitud muretult pidulistega. Hommikul ärkad, pesed näo ja hambad puhtaks ning jalutad muretult vilistades tuppa hommikukohvi nõudma… Sama teema reisides. Sikutad oma kodu mingisse kämpasse, haagid lahti ja sõidad autoga linna, looduse või vaatamisväärsustega tutvuma.

Arvestada tuleb vaid aeglasema sõidukiirusega, suurema kütusekuluga, veidi piiratud manööverdusvõimega ning asjaoluga, et kaugetel maadel on mõnedesse linnadesse suvilaga sissesõitmine keelatud. Samuti võib lahjema auto korral ette tulla olukordi, kus haagissuvila järsema mäe otsa venitamine võib eeldada mõningast hoovõttu, mistõttu on soovitav, et veoki võimsus algaks vähemalt 80 kilovatist.

Meie kasutuses olnud Qashqai sai talle püstitatud ülesannetega suurepäraselt hakkama. Sees oli mugav ja vaikne ning lastele jäi piisavalt jalaruumi, et end tagaistmetel mõnusalt tunda. 430-liitrine pagasiruum mahutas muretult kogu vajamineva elamise-, magamise- ja laagerdamisvarustuse. 180 mm kliirens ja nelikvedu lubasid raske haagissuvila läbi vedada ka sealt, kuhu teekatet ei jagunud.

Ja ega nüüd muud üle jäägi, kui kevadel “kood 96” tegema minna. Mine tea, äkki tuleb suvel üks pikem suvila-matk ette võtta. Ja isegi kui suvilaga ei lähe, ei jookse ka lisatud massipiirang mööda külge alla. Ja loomulikult peaks ühel ilusal hetkel ära proovima ka matkaauto pakutavad rõõmud ja mugavused.

Seiklusteni!