Iraani lääneosas, Iraagi piiriäärsetel aladel elevad Kurdid. Lisaks Iraanile ulatuvad nende asualad ka Iraaki, Süüriasse ja Türki. Neil on siin linnad, külad ja päevad täis toimetusi. Kõik on sõbralikud ning viipavad turiste nähes rõõmsameelselt käega või vilgutavad tervituseks autotulesid, lai naeratus näol. Kui seisma jääd, koguneb su ümber meeletu parv uudishimulikke inimesi. Vigases inglise keeles uuritakse, kust kauge külaline tulnud ning mida plaanib. Eemalt kostuvad eelnevalt selgeks õpitud viisakushõiked – how are you ja welcome to Iran! Sellega paljudel ka lingvistilised võimed päädivad. Enamasti leitakse hoobilt ka mõni võimekam mees, kes kibekiirelt kogunenud kohalike küsimusi tõlkima hakkab ning kogu maailma, tavade, riiete ning kõige muu huvitava kohta pärima kukub. Kõik on ülevoolavalt sõbralikud ja heatujulised ning sinu ümber kogunenud meeletust inimjõugust ei õhku ühtegi ohuaistingut. Hämmastav.
Filmisin ühes väikeses Kurdide külas inimesi. “Hey, you look like National Geographic! “ütles kohalik kutt. Võtsin seda komplimendina.
