Iraan oli hoopis teistsugune, kui ma arvasin. Ega ma täpselt oskagi seletada, milline ta mu peas oli. Tõenäoliselt midagi sellist nagu uudistes näidatakse – kõrb, kaamlid, rätipead ja automaadid. Ja nagu ikka, andis oma osa kuvandile ka Välisministeeriumi hoiatusi täis infoleht.
Tegelikkus oli aga hoopis midagi muud. Iraan on väga mitmekülgse loodusega. Põhjas laiuvad metsad üle võimsate mägede, keskel aga üüratud kõrbed, istutatud palmisalud ja lauskmaad, ümbritsetuna silmapiiril paistvate mägedega. Mäed ja kaljud ongi ehk Iraani looduse ühine nimetaja. Kõik ülejäänud harmoneerub mingist küljest ikkagi nendega. Ka lumi, mis katab talvisel perioodil suurt osa Põhja-Iraanist, ulatudes aegajalt riigi keskosani välja. Ning mägede mitmekülgsus. Uskumatu mitmekülgsus ja vahelduvus.
Autopark on enamjaolt vana, alustades Series’i-aegsete Land Roverite, Toyota LC 40-te ja vanade Jeep Cherokeedega ning päädides meeletus koguses vanade Peugeot 405-te ja kaasaegsemate kohalikku päritolu sõidukitega, sekka mõned nooblid välismaised limusiinid. Hoolimata sellest, et kütus on meie mõistes meeletult odav, sõidavad enamus autosid siiski (millegi pärast) gaasiga.
Arhidektuur on igav ning kaubandusele orienteeritud. Silma paistavad vaid uhked kuldsete kuplite ja kõrgete tornidega mošeed. Majad on kitsad, aga selle eest kõrged. Värvilahenduses domineerivad kollased, beezid ja pruunid toonid. Väikeste külade teeäärsete majade esimesed korrused on muudetud kaubandusboksideks, milles müüakse või pakutakse kõike, mida keegi kätte on saanud või omale tööks mõelnud. Tööstuskaupadest autojuppide ning toidupoe ja saiavabrikuni välja. Nii need seal siis tihedalt üksteise kõrvale pikituna seisavad ja teenindavad. Väiksemates külades kümnete, suuremates sadade kaupa.
Keskmaal leiab aga väga põnevaid savist ja mudast ehitatud külasid ja linnu. Enamasti küll maha jäetud, kuid taastamisel. Vähemalt need, millel tundub olevat suurem ajalooline väärtus.
Küll aga on iraanlased kunstilembelised. Paljudele majadele ja müüridele on maalitud kaunid suured pildid. Linnasiseste ringteede keskelt leiab pea alati mõne skulptuuri või taiese.
Raha saab Iraani minnes uhkelt. 100 dollari eest antakse 4 miljonit riali ehk 400 000 domanit. Doman on nende enda väljamõeldud arvestusühik, mille käigus räägitakse 10 korda väiksemast summast. Esialgu keeruline, kuid sellega harjub kiirelt. Kiirelt harjub ka sellega, et keegi inglise keelt ei räägi. Kõik käib käte-jalgadega ning sedasi saab suurepäraselt hakkama. Seda paljuski tänu sellele, et iraanlased on väga sõbralikud, rõõmsameelsed ja abivalmis inimesed, kes suhtuvad võõramaalasesse suure uudishimuga ning tulevad sinuga rääkima ka siis, kui te üksteisest sõnagi aru ei saa.
Piiriäärsetel alades sõites tuleb arvestada passikontrollidega ning raadiosaatjatega vehkimine lõpeb enamasti politseijaoskonnas selgitustööd tehes. Üllataval kombel, ning meie kõigi kahjuks, tuleb kaasavõetavaid meeneid mööda Iraani tikutulega taga otsida. Mul õnnestus kahe nädala jooksul leida vaid üks külmkapimagneteid müüv butiik. Kõik ülejäänud on ilmetu Hiina sodi.
Ja et asi selge oleks, siis Iraanis pole mingit sõda. Kõik on hea, mõnus ja rahulik. Päriselt ka. 7500 Iraanis sõidetud kilomeetri järel võib seda üsna kindlalt väita.
Galerii: Märt Varatu ja Raiti Paimetsa pildid.