Elu on näidanud, et seiklusvõimekusega auto muudab ka minus midagi ning käivitab väikese seikluspisiku juba siis, kui sellesse esimest korda sisse istun. Käivitab ja enam lahti ei lase… mõtted seiklevad järgneval päeval ees ootavatel põnevatel radadel ka siis, kui auto maja ees seisab ning ise voodis meeleheitlikult uinuda püüad. Ma ei pea siinjuures silmas igapäevaseid linnas-uhamisi, vaid näiteks nädalavahetusi, kui kuhugi justkui kiiret pole, lubades juba sadu kordi sõidetud teede asemel ette võtta mõne palju põnevama marsruudi.
Elu on ka näidanud, et oma (auto)elu annab mitut moodi palju huvitavamaks teha. Enamasti sõidetakse punktist A punkti B ikkagi enamlevinuid trasse mööda, hoides sedasi küll aega kokku, kuid kulutades samas miljoneid närvirakke juba oksendamiseni sõidetud, ent kindla peale koju viivale trassile. Jättes aga mõttetu uhamise arvelt külastamata kodumaa põnevad paigad, külad, asulad, metsarajad ja lummavad teed.
Samuti on elu näidanud, ning tõestab iga järgneva reisi ja trassilt maha keeramisega, et kõik põnevad kohad jäävad suurest trassist eemale ja kuhugi nurga taha. Jah, ma tean, et pealehakkamine on igasuguse seikluse kõige raskemini teostatav osa, ent uskuge mind – see läheb iga järgneva korraga järjest lihtsamaks.
Siin on paar vihjet, mille abil mina omale uusi põnevaid radu leian…
- Asimuudi järgi punkti A või B
Tegevuskava on iseenesest lihtne – vaja on GPS’i, aega ja kõvasti pealehakkamist. Põhimõtteliselt pole vaja teha muud, kui „miinustada“ kaart niivõrd väikseks, et näha on pool riiki ning täpp nimega Tallinn või mis iganes teil selle päeva marsruudi lõpp-punkti tähistab.
No vot, ja siis hakkad minema. Kuskilt keerab tee paremale, kuskilt vasakule, oluline on aga hoida üldist liikumissuunda ning navi ekraanil värelevat noolt finiši suunas. Uskuge mind – meeletult huvitav… Ja millistele teedele niimoodi satub… Võrratu. Uued kohad kerkivad üksteise järel su teele, üha põnevamad teed keeravad ning viivad kuhugi, hiiglaslikud kolhooside ja sovhooside aegsed ehitised teede ääres massiivsete monument-tondilossidena seismas… Ja siis sina keset seda uut Eestist, mille olemasolust sul tõenäoliselt aimugi polnud, sees see mõnus kerge eksimistunde värelus, mis meeled erksana hoiab.
- Raudteega paralleelselt
Selleks sobivad kõige paremini teede-atlased või siis paberkaardid. Navi-mööda on neid väikseid teid enamasti keeruline taga ajada. Siinjuures olgu öeldud, et ma ei pea hetkel silmas neid väikseid hooldusradu, mis raudteega paralleelselt jooksevad vaid neid teid, mis raudteega aegajalt kokku saavad ning koos valitud sihtpunkti poole looklevad. Selge see, et päris üks-ühele pole seda võimalik sõita, ent põnevatele radadele suunab ka see rajavalik. Eestis on meeletu kogus arhitektuuriliselt põnevaid raudteejaamu ning kõrvalhooneid. Paraku on aga mõned neist väga käest lastud ning lagunevad – kadudes mõne aja pärast sootuks. Seega, viimane aeg…
- Kõige otsem tee üldse
Ka selle seikluse tarbeks sobivad teede-atlased ning paberkaardid. Mida täpsemad, seda paremad. Kasuks tuleb ka kaassõitja, kes õigel rajal silma peal hoiab.
Väljakutse on iseenesest lihtne – sõita punktist A punkti B kõige otsemat ja huvitavamat teed mööda. Näiteks saab Võhmast Tallinnasse sõita nii, et suure maanteega puutud kokku vaid mõne kilomeetri ulatuses Türi linnas ning seejärel pistad autonina taas maateele lennujaama juures. Ülejäänud rada kulgeb mööda väikseid asfalt- ja kruusateid. Üüratult põnev.
Positiivseid külgi leiab sellisel kolamisel peale uute kohtade avastamise veelgi. Näiteks saavad räägitud paljud teemad, mis muidu pereringis rääkimata on jäänud. Tundmatuses navigeeriv abielupaar võib vahel olla sama tuleohtlik, kui kanuumatkale sattunud kooslus jne. Üks asi viib teiseni ning lõpuks on ehk kõik hinges kraapiv välja öeldud ning selgeks räägitud. Ja kui kraagelda pole vaja, tõusevad päevakorda teised põnevad teemad, mille peale tavaelurutiinis teine-kord ei tulegi. Lisaks sellele arenevad navigeerimis- ja kaardilugemisoskused, mis ei jookse kunagi mööda külge alla. Samuti õpid paremini tundma ka oma sõidukit.
Igatahes on lõpptulemus igati huvitav, suurepärane ja silmi avav nii uute kohtade kui ka teineteise tundmaõppimise ning mõistmise poolest.
Vot ja nüüd ei olegi muud, kui tuleb end tuleval nädalavahetusel kokku võtta ning üks pakutud võimalustest läbi proovida ja vaadata, kuhu selle päeva rajad välja viivad ning mida huvitavat teele jääb. Päriselt ära eksida pole siin nii kui nii eriti kuhugi ning eks ole väike seiklus sellessegi jube eos sisse kirjutatud. Seega, auto käima, pere või sõbrad peale ning seiklusi ja lahedaid mälestusi looma!
