Namaste! Tegelikult ma ju teadsin, et Indiaga on mingi jama. Inimesed, kes siin käivad – muutuvad. Muutuvad kuidagi sisemiselt ning hakkavad Indiat kas vihkama või armastama. Tõsi, „palati-inimesed“ (need, kes vajavad ning peavad lugu kliinilisest puhtusest) naasevad siit ülipõnevast riigist arvatavasti näpud kurgus, mäletades kõige huvitava ning lummava asemel vaid kõikjale ulatuvat ja kaosena tunduvat segadust. Seevastu leiavad inimesi armastavad ning mõnusast räpakusest mööda vaatavad „aguli-inimesed“ end aga võrratust paradiisist, mis on täidetud lõpmatus koguses põnevate kohtade, aguli-tänavate, paleede, templite ning suurepäraste inimestega. Inimestega, kellest enamuse juures tahaks seisma jääda ning pilti teha. Tänaval jalutavad ning prügi söövad pühad lehmad, vürtsikad toidud, kõige paremas mõttes segane liikluskultuur, võrratult huvitavad inimesed ja kultuur ning hämmastav kontrastsus kõige vahel on ehk vaid mõned märksõnad, mis praeguse seisuga India mu südamesse ja sügavale hinge tagunud on.
Siinne tunnuslause „Incredible India“ töötab selle sõna igas võimalikus võtmes ja mõttes. Siin ei ole eriti midagi, mis külmaks jätab…
