Eilne öö oli mu reisi-elu üks meeldejäävamaid – sõit öörongiga Agrast 500 km kaugusele Varanasisse.
Reisisime teise klassi kupees, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et tegemist oli tavalise platzkart’ga, mida eristas siinsest hardcore platzkart’st vaid see, et meie omas oli kuue nari asemel neli ning koridorist eraldas meid mitte-millegi asemel paks kardin. Valikus oli tegelikult ka kolmas variant – Sleeper, mis tähistas trellitatud akendega, ent klaasideta vagunit, mis oli maast laeni narisid täis tuubitud. Etteruttavalt pean ütlema, et tegemist ei olnud sellise rongiga, mis India rongiliiklusele mõeldes esimesena silme ette kangastub. Kõik reisijad istusid ja magasid vagunites ega oodanud katusel oma hüppekorda, kui mõni raudteeülene kaigas peaks teele sattuma.
Kupee oli traditsiooniline – kaks voodit all ning kaks üleval. Kõrval väike madal aken ning neli lülitit, mis klõpsasid käima kõikvõimalikke tulesid, stepsleid ning ventilaatoreid. Pruuni kunstnahaga kaetud magamisaluste vahel ning väikese peegli all oli üles klapitav pisike laud. Sättisime end mugavalt sisse ja laotasime lauale söögipoolise ning mõned joogid. Jah, mis siin salata, põnev olukord ning meelejäävad tingimused soosisid väikest pahandust ning kõikidest keeldudest hoolimata libistasime Knorri kruusist hammaste taha väikese viski ja vanaka, mis aitasid pidevalt loksuvas keskkonnas end mõnusalt tundmisele kõvasti kaasa.
Nii me seal siis tiksusime, napsitasime ja muljetasime eelmistel päevadel kogetud emotsioone ja mõtteid. Juttu jagus ning aeg tiksus omasoodu. Kella 22 paiku jäi rongis vaikseks ning tundus, et kõik teised olid end magama sättinud. Avasin voodiriideid peitva pruuni paberümbriku. Lisaks seal olnud kahele linale tõi vagunisaatja sooja villase teki. Patja polnud aga kusagil. Toppisin kogu jope ühte varrukasse padjaks, jõime kruusi tühjaks ning viskasime asemetele pikali.
Mõneti üllatavalt mööduski öö hämmastavas vaikuses. Norskajad ei norsanud, õhukese seina taga hobuse kombel köhiv kohalik proua jäi samuti vait ning rahu võttis maad, jäid vaid rongile iseloomulikud hääled.
Rong kihutas 50ga vaikselt küljelt-küljele loksudes Varanasi poole. Voodikinnitused plõgisesid samas taktis vastu seina, aken nagises. Koos rongiga loksus ka kõhtu valatud vanakas ning peagi võttis maise keha üle mesimagus rongiuni. Hommikul 7-ajal astus meie kupeesse vanem kohalik mees, aurav termos ühes ning väikesed papitopsid teises käes. “Chai?” uuris vanamees. “No, thanks”, vastasin mina end uniselt istuli ajades. Rongis oli endiselt vaikne. Kõik magasid. Eemalt kostusid vaid kaupmeeste hüüded.
Mõtlesin, et kui ma juba nii kui nii üleval olen, võin ju sama soojaga ning enne suurt sagimist pelleris ja hambapesul ära käia… peaksime ju tunnikese pärast lõppjaama jõudma. Vaguni otsas oli pellerivalikuid kaks – western ning Indian style. Sisustust võite juba ise arvata – ühes pott ning teises roostevaba läikiv auk, mille torust paistis valgus ning rongi alt mööda tuhisevad kivid.
Sihtpunkti Varanasisse jõudsime vaid 2,5 tunnise hilinemisega ja et asi korralikult meelde jääks, ei peatunud meie vagunid sootuks mitte perroonide kõrval vaid nendest tükk maad eemal. Rong oli lihtsalt veidi pikem, kui sealne taristu. Ja ega muud üle jäänudki, kui oma kompsudega rongist välja rööbaste vahele ronida ning pambud järgmisele perroonile upitada. Seejärel tulid punastes kuubedes pakikandjad, kes omale rätikud pähe sidusid ning meie reisikohvrid peadel depoost välja kandsid.
Olin juba ammu sellise eheda rongikogemuse järele igatsenud ning nüüd õnnestus see ka ära teha. Pean tunnistama, et isu ei saanud täis. Kaugeltki mitte. Väga kaugeltki mitte…
