Inle (maakeeli “neli”) järv ning selle ümbrus on minu meelest Myanmari üks põnevamaid ning mitmekesisemaid piirkondi. 11 km lai, 22 km pikk ning 116 km2 pindalaga järv on maailmakuulus tänu oma kalameestele, kes jalaga aerutades võrke ja püüniskorve vette lasevad ning välja võtavad. Täna püütakse sama tehnikat kasutades küll peamiselt võrkudega, kuid vanu traditsioone hoiavad elus nii-öelda 50/50 kalamehed, kelle igapäevane sissetulek tuleb osaliselt kalast, osaliselt aga turistidele poseerimisest. Lisaks kalameestele tuntakse järve ka siinsete ujuvate külade ning aedade poolest. Sellesse piirkonda jäävad ka hämmastavad ning lummavad pooleldi metsa kasvanud Alaung Sitthou iidsed stuupad ning palju-palju muud huvitavat. Samuti võib sellest piirkonnast leida 200 km kauguselt sisse rännanud pikk-kael naisi, kes oma kuni 9 kg kaaluvate kaelaehetega kohalikus tehases koperatiivsuse alusel värvilisi kangaid koovad. Nimi pole aga alati tõega käsikäes – naiste kael on sama pikk, kui kõigil teistel. Pika kaela visuaalse efekti tekitavad hoopiski raske ehte poolt alla surutud õlad. Kokkuvõtteks pean tõdema, et mul on nii hea meel, et ma sellesse põnevasse riiki ning piirkonda sattusin.
