Kui ma olin väikene poiss, sõitsime õe ja poolõega isa null-üheteistkümne tagaistmel mööda Eestit ja Baltikumi ringi. Ööbisime telgis ja sõime lõkkesööki. Kohti, kuhu minna, tundus jätkuvat igaveseks. Isa oli roolis, avatud teedeatlas süles ning kilomeetripostid tuhisesid mööda. Kuidagimoodi auto vooluvõrku ühendatud sangaga vanakooli kassettmakk-raadiost üürgas Anne Veski lugu – Atmosfäär. Aknaklaaside vahele keeratud kommipaberid põrisesid tuule käes ning elu tundus uskumatult põnev ja muretu. Ka ööbimiskohtade leidmisega ei olnud toona probleeme. Eramaid ei olnud ja turvalisust oli ka just niipalju, et tee äärde kraavipervele kolinud telkijaid ei tulnud keegi häirima ega tülitama. Vett sai kraavist või jõest ning igasuguses loigus kõlbas ujuda. Peale igat sellelaadset reisi kriipsutas isa atlases üle kõik teed, mis sõidetud said. See tore traditsioon kandus üle ka mulle. Kõikidest murdmiskohtadest narmendav ja hargnema kippuv hiiglaslik Eesti kaart sai risti-põiki täis jutitatud ning kadus kunagi mingi kolimise käigus sootuks.
Nüüd, aastaid hiljem ja ise isarollis olles, ei jõua ma ära oodata päeva kui mu oma poisid niipalju vanaks saavad, et viitsivad tundide viisi autos istuda. Auto aknast on ju huvitavat vaadata küll ja veel. Vähemalt mina arvan nii. Ju olin seda meelt ka vanasti, sest ei mäleta ennast just erilist igavust tundnud olevat. Aga eks seda näitab aeg ja võib-olla tundub tänapäeva e-lastele autosõit üldse üleliigse ajakuluna.
Aga seni kuni poisid kasvavad ja hakkavad ka pikematest otsadest lugu pidama, uhame kodumaal väiksemaid sutsakaid. Võlusõnaks on siinjuures tihedad peatused ning asjad, mille otsa saab ronida. Suurepäraselt töötavad ka väiksemad sadamad, kus on alati midagi uudistada ja avastada.
Aastatega on kauneid Eestimaa teid ja radu sõidetud juba usinasti ja õnneks on siin ka hulganisti väikseid ning ülipõnevaid kohti, mida vaatama sõita. Alati leidub mõni uus koht, kuhu sõita, mõni uus rada, mida veel sõitnud pole ning silma jääv põnev “lõikamise” tee, mida mööda kuhugi ehk saab.
Nii ka möödunud nädalavahetusel. Pakkisime oma kodinad Nissan Navarasse ning suundusime avastama Karujärve kõrval asuvat vana raketibaasi, millele eelmisel korral kogemata peale juhtusime. Saatusel olid aga teised plaanid. Selle asemel, et otsejoones sinna sõita, keerasime väiksematele teedele ning leidsime end ühel hetkel hoopiski Ninase poolsaarelt. Teele jäid pukk-tuulikutest rahvariides nukud – Piret ja Tõll. Piret olla aga selle poolest eriline, et tema seeliku alla asetavad neiud enne meheleminemist kivi, millele kirjutavad oma neiupõlvenime. See pidavat abielus õnne tooma. Peale hooajaväliselt inimtühja Saaremaa sadama külastamist sõitsime edasi poolsaare tipu poole. Seal asub linnuvaatlustorn ning Estonia mälestusmärk. Mõni kilomeeter eemal kössitab puude vilus aga Viktor Kingisseppa veidi mahajäetud büst.
Seejärel näitas atlas, et poolsaarele saab mööda põnevat kruusateed ringi peale teha. Sõitsime läbi metsatuka vanade sõjaväeehitiste juurde ning sealt Ninase poolsaare vastaskaldale. Väike kruusatee lookles käsikäes kauni rannikuga, pakkudes uudistamiseks sealseid mereäärseid suvilaid ning kivitorne. Igavesti põnev.
Selleks ajaks, kui lõuna kätte jõudis, olime jõudnud Karujärve äärsesse vanasse raketibaasi ning laotasime oma söögiasjad RMK katusealuse alla laiali. Seni kuni matkapliit vett soojendas, et proovimiseks kaasa võetud uued Turmati kuiv-kalasöögid ära proovida, jooksid poisid mööda territooriumi ringi ning uudistasid sealsete discgolfi mängijate toimetamisi.
Kui vesi keema läks, käristasin kuivtoidupakkidelt „pealsed“ maha ning valasin esimese paki näidatud jooneni vett täis. Teise pakki valasin ilma suurema süvenemiseta sama palju. Hiljem tuli välja, et toidud olid siiski veidi erinevad ning ühest tummisest söögist sai vee üledoseerimise käigus kergelt supilaadne hõrgutis. Maitset mu kulinaarne fopaa õnneks väga palju ei muutnud. Kui ehk siis nii palju, et karrikaste oli veidi mahedam. Üllataval kombel maitsesid valminud toidud ka lastele väga ning kausid said korralikult puhtaks kraabitud. Jah, mis siin salata – tootjapoolne slogan lubab üsna enesekindlalt restoranilaadset kogemust…– söögid olid tõesti üllatavalt maitsvad ja ega sellise hinnaklassiga tootelt ju tegelikult vähem ootagi.
Peale lõunat kondasime sealses raketibaasis tunnikese ringi, ronisime erinevate asjade otsa ning lõpuks sõitsime Kuressaarde mõnusat õhtut veetma. Üllatav oli kogu asja juures aga see, et me suutsime selle ajaga läbi sõita vaid suhteliselt väikese territooriumi. See tähendab omakorda aga seda, et Saaremaal jätkub avastamist nädalateks ja ehk rohkemgi veel. Muhu saarega kokku peaks neil olema umbes 16 põnevat tuletorni, mille juurde viivatel teedel sõitmine on kindla peale sama väärtuslik ettevõtmine kui sealsete majakate nägemine.
Mis aga Navarat puudutab, siis pean siinkohal tõdema, et Nissani kastikas meeldis mulle sellel korral veelgi rohkem, kui meie esmakohtumisel. (Vaata siit) Kindlasti mängis oma rolli ka asjaolu, et sellel korral oli tegemist tippvarustuses autoga, millel mugavam, nooblim ja vaiksem sisu ning seitsmekäiguline automaatkast. Näo vedasid naerule ka kahe turboga 190-hobujõuline diiselmootor, korralik aeglustiga nelikvedu ning kogu nädalavahetuse 7,4-liitrine keskmine kütusekulu. Heade ja kasulike asjade hulka kuulub kindlasti ka kasti kate, mis kaitseb sinna pandud asju ilmastikuolude ja võõrvarahimurite eest. Küll aga võiks sellises kastis olla väljatõmmatav põhi või mingi lahtrisüsteem, mis takistaks kõikidel asjadel kasti kabiinipoolsesse otsa libisemast ja juhul, kui kastikat sihtotstarbeliselt ei kasutata, võiks olla kast ka vahekorrusega, et vaid kaaneluuki avades sinna paigutatud asjad kätte saaks. Ja noh, kui nüüd mõte lendu lasta, siis võiks olla veel katusetelk ning vints, mis auto ka tõsisemast/sügavamast takerdumisest välja aitaks.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tegemist oli väga mõnusa nädalavahetusega, mille käigus avastasime palju uut ja põnevat, kogesime uusi maitseelamusi ning sõidetud kilomeetrid möödusid vaikselt, mugavalt ja muretult. Ka poisid jäid seiklusliku ja avastamisrõõmu täis päevaga rahule. Joosta sai, ronida samuti ja kommi. Mis sa hing veel tahta oskad. Ainsaks tujurikkujaks jäi vaid üks suletud seikluspark, millesse me teeviitade juhatamisel kohale sõitsime. „Sildid ei loe. Vaata ja broneeri internetist!“, ütles kohalik seikluspargipidaja ukse vahelt. Aga ma ei usu, et me sinna tagasi läheme. Eks paistab…
