Ühel ilusal maikuu laupäeval võtsime suuna Pakri poolsaarele. Juttude ja piltide kohaselt olla sealse ilusa punase majaka uksed lõpuks valla päästetud ning inimesed voorivat hordidena keerdtreppe mööda taevaveerele ja tagasi. Mina tahtsin ka. Jah, mis siin salata, olin sellel pankrannikul ja majaka juures korduvalt käinud, aga toona, mõned aastad tagasi, polnud see veel külastajatele avatud.
Plaanide kohaselt pidime tolle laupäeva õhtuks jõudma Kullamaale sünnipäevale. Hommikupoolse tühimikul lubas aga väike Pakri poolsaare tiir ilusasti ära täita. Loopisime asjad Peugeot 3008-sse ja lõime kaardi lahti. Sealt vaatas vastu väike rada, mis joonistas uhke tiiru ümber poolsaare. Või noh, pool uhket tiiru, mis põhjakalda teise poole asfaltteega ühendas. Kuna Pakri poolsaare põhjakallas on tihedalt RMK lõkkepaiku täis tipitud, võis eeldada, et ka sealne rada on suhteliselt lihtsalt läbitav. Pealegi lubas 3008 linnamaasturilik olek sõita ka veidi kõveramaid ja halvemaid teid.
Ja nii läksimegi. Sõitsime poolsaare alguseni ning keerasime väikesele kruusateele, mis kaldaga paralleelselt metsatukka lookles. Sõitsime mööda sealseid pinnaseteid veidi aega ringi, uurisime RMK platside olemust, külastasime Leetse mõisa varemeid ning proovisime mööda kaardil näidatud rada poolsaare tipu poole sõita. Tee läks aga järjest kitsamaks, kuni jõudis lõpuks välja liivasele kaldapealsele. See, 300 meetrit pehmest liivast, suurte kivide ja pamperitükkidega ääristatud tee, jäigi sõitmata. Teisel pool liivatakistust läks küll kõvema pinnasega tee edasi, mis oleks tõenäoliselt ka majaka juurde välja viinud, kuid seekord ei hakanud me riskima.
Ristmiku poole tagasi sõites avastasime ühe üsna järsu tõusuga teeraja, mille kaudu oleksime sihtpunkti viivale kruusateele veelgi kiiremini tagasi jõudnud. Mõeldud-tehtud. Sõitsin läbi suure loigu ning hooga üles mäkke. Kõveramatel metsateedelgi end üllatavalt heast küljest näidanud 3008 sai ka sellega ilusasti hakkama. Kraapsas esimeste ratastega rõõmuga pinnast ning upitas end üle järsu ääre kruusateele.
Nüüd tuleb öelda, et 3008 jättis endast üldse väga hea mulje. Istumisasend on kõrgel ning see aitas maailmavallutuslikele mõtetele igati kaasa. 219 mm kliirens, 20 ja 29 kraadised peale- ja mahasõidunurgad lubasid muretult metsateedel sõita. Kaitserauad ei takerdunud kordagi millegi taha, hoolimata sellest, et kõverik metsarada selleks pidevalt võimalusi pakkus.
Ja mis siin salata – ka disain on suurepärane. Ei jäägi muud üle, kui stiilipunktid lahkel moel disaineritele anda. Kandilise väliskoore sees peidab end üllatavalt stiilne salong. Iga viimane kui pilgu alla jääv nupp, kang, rool, detail ja kasutatud materjal on hoolikalt läbi mõeldud ning tehtud nii, et see ka välja paistaks. Kellade-displei on aga puhas ufokas, pronksikarva digitaalset näidikuteplokki saab seadistada just endale sobivaks – vali keskele navikaart või rahulikult haigutav tühjus. Lisaks kõigele eelnevale on 3008 seest üllatavalt vaikne ja mugav ning sellesse mahub kaks täiskasvanut ilusasti magama. Kusjuures tagumine aknalaud on põrandaga võrreldes niipalju kõrge, et seda ei peagi eemaldama ning sobib kasutamiseks riiulina, millele ööbides kõik võtmed, telefonid ja muu mudru laotada.
Ühel hetkel jõudsime tuulegeneraatorite vahelt ikkagi poolsaare tippu, majaka juurde. Tuli välja, et majakas on avatud viimased paar aastat ning rahvas käibki hordidena. Torni pääse maksis 4 euri ning seejärel pääses suhteliselt kitsast ning lõppematust keerdtrepist majaka tippu. Aegajalt tuli end tihedalt vastu seina suruda, et allapoole tatsavad inimesed kitsal trepil endast mööda lasta.
Majaka lähedal on avatud väike kohvik, milles end peale uhket tõusu veidi kosutada saab. Neile, kes aga sinnakanti satuvad, soovitan ka Paldiski linna vahel veidi ringi sõita. Linn pakub vaatamist ja avastamist piisavalt.
Peale väikest linnatiiru käisime Madisel ja Kurkses ning uhasime seejärel läbi Padise, Riisipere ja Sipa Kullamaale tuttava sünnipäevale. Tegime autosse voodid valmis ning sättisime end peole. Pagasiruumi põranda kõrgus on reguleeritav. Madalam asend sobib hästi rohkemate asjade vedamiseks. Kõrgem aga moodustab koos alla klapitud seljatugedega sirge põranda, mille peal on lausa lust magada. Vaja on vaid esimeste istmete seljatoed veidi ettepoole liigutada ning tekkinud tagumise peatoe ning esiistme seljatoe vahemikku mõni dressikas paigutada. Kui lebo lahti rullida, ei jää täidetud tühimikku tunda ning öö möödub mõnusas sirges asendis. Magamisvõimalusele aitavad kaasa ka suhteliselt suured tagauksed, mis muudavad autosse tehtud voodisse ronimise ja väljumise mugavaks.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et meie 1,6-liitrise bensiinimootoriga ja kuuekäigulise automaatkastiga 3008 GT Line-ga oli igati mõnus sõita. Vaikusele, disainile ning mugavusele lisaks oli auto ka ökonoomne ning erk. Kogu auto sisemus oli lummav. Põnevatele materjalidele lisaks nägid ka istmekatted välja justkui kallist ülikonnast lõigatud. Alumiiniumist nupud, lahe käiguvalits, väike rool ning kogu näidikuteplokk muutsid 3008-ga sõitmise lahedaks ja nauditavaks kogemuseks. Negatiivset ei oskagi välja tuua ja ega selles ka midagi imestada pole… ega Peugeot 3008 asjata Euroopa aasta autoks valitud.
Kogu Peugeot 3008 tehnilise info leitate siit: http://www.peugeot.ee/et/peugeot-mudelivalik/peugeot-soidukid/uus-peugeot-3008/hinnakiri.html
