Juba väga varajasest noorusest on minu süsteemi jäänud paar laulu. Üheks igihaljaks viisiks on Anne Veski hea tuju laul, ehk Atmosfäär, mis isa null-üheteiskümnesse ühendatud sangaga kassettmakist meie seikluse ja sõitmise taustaks üürgas. Teine aga Fix’i ja Silvi Vraiti – Ulila. Teadmine, et minust vaid aasta nooremas laulus rõõmsal meloodial hõigatud Uuli-laa, Uuli-laal ka endas mingit reaalset kohta peidab, jõudis minuni alles kümmekond aastat tagasi. Tõsi, kui ma nüüd enda sisemaailma tolmustes sahtlites sobran, meenub lisaks palju uuemale Keril Veski ainsale hitile Naerata ka Kollane Allvelaev G lugu – Rendime Saarele Sauna. Ja noh, kui sinna juba sobrama jääda, siis….
Ühesõnaga, erinevalt paljudest teistest süsteemi jäänud laulupealkirjadest, on Ulilasse võimalik kohale sõita. Lubab ju mõtlev meel eeldada, et kui üks igihaljas laul mingist kohast tehtud on, siis peab seal ka midagi huvitavat olema.
Õnneks sattus juuni teise nädalavahetuse autoks olema Mitsubishi L200, mis jättis üllatavalt positiivse mulje. Tummise olekuga auto oli mugav ja hästi juhitav, särtsakas ning mõnusalt võimeka mootoriga, mis lausa kutsus koduteed võimalikult pikaks venitama. Olin sellel nädalavahetusel juba paar korda kodumaa ühest otsast teise uhanud, kuid polnud sellele vaatamata sõiduisu ikkagi rahuldatud saanud. Mõne auto ja tsikliga lihtsalt on nii… ja ega siis polegi muud teha, kui teele uusi kõrvalepõikeid jätta. (Mitsubishi L200-st kirjutan mõne aja pärast wroomer.ee-s vähe pikemalt)
Nii ma sellel ilusal pühapäeval kaua kipitanud Ulila tee rataste alla võtsingi. Tõrvast oli vaja nii kui nii Tallinnasse sõita ning väike kõrvalepõige sobis kaunisse päeva suurepäraselt. Loopisin asjad kastika tagapingile, lehvitasin puhkust alustavale elukaaslasele „kõike head“ ning panin Pikasilla poole teele. Sealt edasi Rõngu kaudu Sanglasse ja siis Tartu poole ning seal ta peale Puhjat oligi – Ulila, oma laulukuulsas kuues, suveaia silt asulatähise küljes kõlkumas.
Ma ei teadnud Ulila kohta just palju. Teadsin vaid läbivat turba-teemat ning laulusõnadest, et asulas pidi asuma mingi salapärane aed, kus armastus magamas käib. Ja et enne tähtsat külastust ka kodutöö natuke tehtud oleks ning kuulsasse kohta lihtalt suurte silmadega käsi laiutama ei läheks, lugesin Wikipediast juurede – Ulila on alevik Tartu maakonnas Puhja vallas. Seal asus Ulila turbatööstuse administratsioon, mis haldas ka enamikku aleviku infrastruktuurist. Ulila kultuurimaja juures oli 1970ndate algul laululava ja liigirikas suveaed, mille eest hoolitses aleviku elanik Sulev Nigul. Samal kümnendil süttis kultuurimaja ja põles maha.
Suveaed oli endiselt alles. Valgete tellistega ääristatud puidust laululava seisis keset platsi uhkes üksinduses. Väljakut täitsid erinevad pingid ja lauakesed ning näis, et suveaias oldi mitte just kauges minevikus uhket pidu peetud. Pilk väravas seisnud teadetetahvlile tõi selguse majja – mai keskpaigas avati Ulila Suveaia hooaeg ning tähistati Emadepäeva. Emade südameid olid soojendamas Mait ja Mikko Maltis ning Merlyn Uusküla.
Uitasin veidi mööda kunagist liigirikast suveaeda ringi ja otsisin kadunud hiilgeaegade märke. Aia tagumises osa kõrgus metallist torn, mille otsas kõigi eelduste kohaselt lõke põles… Kas ja kuidas tuli sinna sai, jäigi selgusetuks. Ehk oli sellel tornil hoopis mingi teine funktsioon. Selgusetuks jäi ka aia tagaosas osaliselt sisse varisenud kaitserajatist või baariletti meenutav kiviehitis. Aia taga oli teine umbrohu ja heinaga läbi kasvanud territoorium, mille tagumises otsas seisis valgetest tellistest väike majake. Ehitise katusele viis värske puidust trepp. Eeldasin, et keegi elab seal ning ei läinud uurima. Hiljem küsis üks hea tuttav, et kas tiik oli ka alles? Jäin vastuse võlgu. Äkki kuulus trepiga ehitis siiski aiakompleksi ning salapärane tiik peitis end selle taga…
Turbatööstusele viitavaid märke leiab asulast hõlpsasti. Kohe poe eest viib otsetee Laugesoo turbarabasse. Sealsamas silla kõrval kõrgub kunagine uhke elektrijaam, mis sai valmis 1923 ning kasutas kütusena turvast. Esialgu oli jaam eraettevõte, ent aastal 1926 sai omanikuks Tartu linn. Peale Tartu varustas jaam elektriga ka Elvat ja Otepääd. Jaam lasti õhku 1944.
Allikas: Eesti Rahva Muuseum 2670-227 www.muis.ee
Ega Ulilas väga pikalt sõita saagi. Vaatamisväärsusena võib välja tuua veel mõisapargi, põnevad punastest tellistest majad ning väikeste dekoratiiv-tuuleveskite rohkuse, mida leiab üsna mitmetest koduhoovidest. Ja ega seal palju muud polegi. Väike rahulik alev näib elavat oma elu. Suveaias toimuvad aegajalt toredad peod ning kõik muu keerleb turba ümber. Küll aga oleks igati huvitav mõnest sealsest peost osa võtta ning vaadata, mis seis selle magava armastusega ikkagi on. Sest sellel korral armastus suveaias ei maganud ning näis, et ta pole seal juba ammu maganud. Kahju.
