Vahel on vaja vaid kõrgema kliirensiga mõnusat ja mugavat autot, võrkkiike ning head tuttavat ja salapärast kohta, et argimöllust ja sisekaamos-monoloogidest kinni jooksnud pea end rahus maha saaks laadida.
Vahel on aga vaja vaid head tööd, mille käigus end 100% elavana tunned ning väikest jõudehetke, et end võrkkiigega rabaäärsete puude vahele kõlkuma siduda. Instant-chill!
Vahel aga, kui samas kohas kauem oled, tulevad sõbrad, heidavad end juba valmis riputatud võrkkiike ning saavad osa sellest maagilisest chillist, mida pakub rabavaikuse õrnas tuules kõikuv maandla.
Võrkkiiges on midagi lummavat. Midagi sellist, millele näppu peale panna ei oska. Ja ehk polegi vaja. Mõni asi on mõistmatuna veelgi huvitavam. Tänks, Peruu, et mind selle mõnusa maandus-lesilaga kokku viisid.
