Baobabidega (Ahvileivapuu kassinaeriliste sugukonnast) on kummaline lugu. Umbes sama kummaline, kui eeslitega. Kõik need riigid on täis vasikaid, kaamlipoegasid, kutsikaid, põrsaid, varssasid jne, aga vaata, noori väikeseid eesleid pole mitte kusagil. Eesel, kogu oma arusaamatu müstilisuse juures, sünniks justkui täiskasvanuna ning pigem juba koos vankriga… Kummaline, onju. Sama lugu on minu praeguste lemmikpuudega – Baobabidega. Näha ja leida võib vaid sadu aastaid vanu isendeid, maasse takerdunud elevandi-laadsetena taeva poole kõrgumas. Aga kus on noored, pisikesed Baobabi-nupsud, mis käsivarrejämedustena ning T-Rexi esijäsemekujuliste okstega maa seest uue generatsioonina välja küünitavad? Ega ma enne selle peale mõelda osanudki..aga siis viis elu mind ühte Burkina Faso kämpasse, kus pisike Bao Bonsai-laadsena suurest lillepotist krimpsus näoga välja kasvas. Ja siis need väikesed eeslid…
