Avasime möödunud nädalavahetusel motoriseeritud laagerdamise hooaja. Sõber Käbi vedas oma uue suure Soliferi esimest korda koduhoovist välja ning mina tegin taastutvust aastate eest kohatud katusetelgiga. Koha valik oli lihtne – vanal heal Kalmeojal on kogu vajalik taristu mõnusa õhtu veetmiseks olemas ning sinna viib ka tee. Tõsi, teeradu olid kevadised loodusnähud veidi nurkadest näkitsenud, ent midagi hullu polnud.
Käbi ööbis oma lastega “topsis”. Ja ega seda talle pahaks panna saagi. Haagisel on ju ainult üks viga – selle kolaka peab kuidagi kohale vedama. Kõik muu on aga puhas paradiis. Reguleerid külmal ööl ahjule temperatuuri juurde ja magad kui kuningas laias ja mõnusas voodis. Hommikul ajad end sooja teki alt sooja tuppa ning tõstad teekannu pliidile…
Katusetelgis aga soojendust pole. Noh, kui ennast võrrandist välja jätta. Seda on lihtne kohale vedada ning veelgi lihtsam ja kiirem üles panna. Teed sulguri lahti ja telk on paari järgneva sekundiga elamiskõlblik. Iizi-briizi. Sooja reguleerid sooja pesu, magamiskottidega ning kõige muuga, mida kaasa viitsid vedada. Meie võtsime eelnevale lisaks kaasa ka suure lambavillase teki. Tõenäoliselt oleks saanud ka ilma hakkama, ent parem karta, kui kahetseda. Meeleolukale õhtusele laagerdamisele järgnes mugav ja mõnus öö. Lagled häälitsesid eemal ning mingil hetkel vaibusid ka ületee-polügonil kärgatavad kahurid ja muu lasketehnika.
Ja ega ka hommikul midagi viga polnud. Ilm oli ilus, temperatuur ronis jõudsalt ning kevade laiska tulekut oli kuulda. Praadisime mune, tegime hapukurgi ja präänikuga võikusid ning katsetasime ära Tactical Foodpacki mammudega riisipudru – oli üllatavalt maahommikune kogemus.
Ja nii see hooaeg kaunil moel avatud saigi. Aeglase käiguga hommik võttis eelmise päeva Matkamessi ja laagriõhtu ülevoolavad emotsioonid ilusasti seeditavaks kokku ning värske õhk tegi oma töö. No, küll oli mõnus!
Seiklusteni!
