Kaheksateistkümnendal päeval saabus murdepunkt. Ei, katus ei sõitnud ära ega ka väsimus, tüdimusest rääkimata, võtnud üle. Sõitsin hommikusel ilusal ajal mööda Lääne-Iirimaa Wild Atlantic Way nimelist maaliliste vaadetega maanteed ning tundsin ühel hetkel, et elu pole enam endine. Midagi oleks justkui muutunud. Sees valitses veider rahu ja äratundmisrõõm. See bussireis, vanlifer-i elu koos videoblogi ja piltide tegemisega on nii kuradi minu teema ning nii omas elemendis olemine, et hirm tuleb peale. Selle teadmise tajumine, tunnistamine ja omaks võtmine ning miks mitte ka kogemus ise, on kui mesimagus mahlaste vaarikate ja vilt-kirssidega üle puistatud kreemjas vesiliiv, mis mind oma mõnusas vaikusekärases salapäras üha sügavamale ja sügavamale enda keerdkäikude rägastikku imeb.
Hetkel vedelen ühe väikese Iiri külakese pubi tagahoovi pargitud bussi mõnusal voodil ning vaatan läbi katuseakna tuhandete tähtedega ehitud taevalaotust. Ilus ja hea on olla. Hirmutavalt hea…
Vaata lisaks #travellerring ja travellerring.eu
