2012 aasta juulis lubasin pühalikult, et mina enam BAMile ei lähe. See viimane tulek tähendas ühtlasi seda, et nüüdseks olime kogu BAMi sõidetava osa ära sõitnud ning see oli ka omakorda niipalju raske, et kuidagi mõistlik tundus see emotsioon endasse sellisena jätta.
Seisin seal “110”-le keeraval teel Novaja-Uojani asula lähistel kaamera ees ja manasin seda emotsiooni kaamerasse. Jah, ma olin kindel, et enam ma sinna ei lähe. Kogu lugu! Hiljem tegin küll mõningad mööndused, öeldes et ehk talvel võiks minna või midagi…
Aga et “see” talv juba pooleteise aasta pärast käes on, ei osanud oodatagi. Tegelikult sai juba mõned kuud tagasi selgeks, et talvel saab BAMi sõita. Ühed räägivad küll, et pole võimalik ja et mitte kuidagi ei saa. Teised aga vastu, et siis tuuaksegi suvel ostetud autod Tõndast või teistest suurematest linnadest koju ära. Et saab sõita küll. Ma olen nende aastatega juba teada saanud, et jutud ongi erinevad. Vahest räägib ka sama mees üksteise järgi loo erinevad versioonid ära. On see siis kohalik eripära või elavad nad seal tõesti nii, et info ei liigu… mine võta kinni.
Enamasti on ainus “kinni võtmise” võimalus sinna ise sõita ja järgi vaadata. Ja seekord, Tšuktšimaalt tulles, me seda teemegi. Keerame Tõndast taas BAMile ja hakkame tulema. Tee on ju tegelikult juba selge. Jõed peaks ka sõidetavalt jääs olema. Nii, et nendest saame ehk üle. Aga kuidas jääs Vitimi jõe sillast üle sõidetakse – ma ei tea. Arvatavasti ei ole ma seekord rakmetega auto külge kinnitatud, vaid jalutan niisama üle. Saabki vähe teistsugused kaadrid kui tavaliselt. Nojah, eks see selgub tegelikult jälle kohapeal. Ja ma kahtlen natuke, kas raatsin sellest kõditavast adrenaliinipurakast loobuda. Seni on ju eluga üle saadud.
See aga eeldab muidugi seda, et me saame sealt Tšuktšimaalt tagasi. Nii nagu plaan ette näeb.
Kui ma enda vastu ikka üdini aus olen, siis ma tahan selle talvise BAMi ka läbi sõita…
Et siis enam mitte minna…