Peale kaunist esimest hotelliööd avas Armeenia end juba tuttavast küljest. Lagunenud ja räämas majad, veider rõdude kinniehitamise traditsioon, räpakus ja läbiv pohuism ümbritseva suhtes ning autovrakkidest aiad mõjusid taas veidi nukralt, jättes hinge kraapima küsimuse – kuidas saab nii looduskaunis riigis elavatel inimestel olla nii savi? Aga eks nad ise tea…
Nüüd oleme omadega siin Armeenia all, 70 km Iraani piirist ja kahe Aserbaidžaani vahel väikeses Kapani linnakeses. Homme võtame suuna piirile ning seikluse järgmine etapp saab uue ja uhke alguse.
