Kaks rohmakat emotsiooni Taimõri poolsaarelt.
25.02.2019 õhtul, siis kui olime ülitormise ilma tõttu Tšeljuškini neemelt tagasi sõites suutnud päevaga läbida vaid 40 km…
Istusime kolmekesi autos. Tõstsin kannu tulele, rebisin vee järgi ahmivatelt toidupakkidelt ülemised ribad maha. Kalle valas lumeveega lahjendatud piirituse-viina suurde oranži toidutermosesse.
Vesi lahvatas keema, paisates ühtlaselt võdiseva aurujoa auto katuse poole. Udu roomas vaikselt autoklaase vallutades mööda aknaid laiali, jääkirmetis truult kannul. Valasin kuuma vee prõksuvatele kuivtoitudele ning tõmbasin pakisulgurid kinni.
Kalle koukis samal ajal joogitermoselt kaane maha. “Näe, pealekas on ka valmis – tee on jahtunud”, teatas ta ja võttis oranžist toidutermosest suure lonksu.
Tõepoolest, piirituse-viin ja leige tee polnud kaugeltki ideaalne kooslus, aga midagi muud meil pealekaks enam polnud. Pikaks veninud reis oli meie varusid kõvasti räsinud. Konservi ju tegelikult oli ja “polarnikutelt” saadud kondentspiima ning kalakonservi samuti, aga neid võis hiljem vaja minna. Halb ilm ähvardas meie tulemisele kulunud 8 inimtühja päeva aimamatu koefitsendiga korrutada.
Vaid 40 km päevas polnud me juba ammu sõitnud. Enamasti rebestasime ikka saja juurde…
Nii me seal endassevajununa istusime – päevasest võitlusest väsinud, tüdinenud ja löödud. Raidi auto oli mõned päevad tagasi, 26 km enne Tšeljuskinit Kara mere koletusse põhja vajunud… Tipu võtsime ära, kuid eeldatud juubeldamine polnud intsidendi tõttu teab-mis ülev… Õnneks olid nad (Rait ja Tomm) nüüd piirivalve-kopteriga tagasi Hatangasse lennutatud… meil oli aga vaja sinna jõudmiseks läbida needsamad tuhatkond reeturlikku mere- ja jõejääga inimtühja kilomeetrit.
Toit sai valmis. Kalle valas oranži toidutermosesse uue laari piirituse-viina ja lasi selle koos jahtuva teega uuele ringile.
Autokõlaritest hakkas kostuma vaikne laul. Väljas vilises tuul. Tuisk mattis ähvardavalt kahisedes autot ja kõrvalt mööda vantsinud jääkaru jälgi. Keha täitus tüdimusega. Viin murdis ajurakkude kiljudes peasügavusse, pakkudes argioludele kerget vaheldust. Korraks oli hea… ja siis võttis kurbus üle.
Head teed.
28.02.2019 paarsada km lõunapool (N75.42304) – autokõlaritest kostub sama lugu. 367-looline list on teinud ringi. Õhtuse taeva on enda valdusesse haaranud meeletud virmalised. Meeletud virmalised… Meeletud…
Vaikne tuul puhub taevasse vahtivatest silmadest pisarad välja. Hingeaur tahkub valge katuna vuntsidesse ja habemesse, pisarad jäätuvad külmadel põskedel. Raisk, kuidas kammib. Kõrini.
