Siin ta nüüd oma hiigelsuure matkasuvilaga oli. Hirmu ja õudu täisvalgunud silmad paaniliselt tekkinud olukorrast väljapääsu otsimas. Vanamees lappas kõrvalistmel palehigis kindlustuspabereid, jõudmaks selgusele, kas kindlustus laialt asfaltilt maha keerates üldse töötab.
“Aga navi näitas ju…!”, vabandas naine väriseval häälel, üritades kogu tekkinud olukorda sujuvalt tehnikavidina kaela ajada.
“Sina oled roolis…”, sisistas vihast pulbitsev vanamehenäss kõrvalistmelt vastu. “Näed!”, ajas vanamees näpuga kindlustuspaberites järge – “No offroading, on siin selgelt kirjas. Otsi nüüd mingi koht ja keera käppelt ümber, enne kui keegi vastu tuleb.”
“Näe, mingi töllam juba vahib siin oma tillukese bussiga… Miks sa selle reisiauto üldse nii suure pidid ostma?”, nähvas naine kangelt vastu.
Panin tagumise käigu sisse ning asusin tagurdades sobilikku möödasõidupesa otsima.
“Ise tahtsid ju, et koertel oleks ruumi joosta!”
“Ahh…sõida seenele! Mille kuradi pärast me siia Albaaniasse üldse ronisime!?!”, ei andnud naine järele ning roolis hiigelsuure matkasuvila okstekriginal järgmisesse kitsasse kurvi. “Ehk on keeramiskoht selle järgmise kurvi taga?”, ohkas ta murepisar silmanurgas pärlendamas.
Ega nad ju saanudki teada, et Albaanlased olid ristmikult salamisi uue tee järgmisesse linna vedanud, kuid jätnud sellest navile teatamata. Samuti ei teadnud vanapaar ka seda, et esimene keeramiskoht tulebki selles samas linnas, kuhu on mööda käesolevat kitsukest ja kõverat rada sõita 30 kilomeetrit.
Pressisin end bussiga väikesesse teeäärsesse taskusse ning lasin vastutulevatel seenior-matkajatel endast vaikselt mööda sõita. Hirm naise silmades oli vahetunud vihaseguse põlgusega.
Ega’s midagi, head teed teilegi!
