Seda, et mõnes riigis või siis mõnes ettejuhtuvas olukorras oma isikliku keele-arsenaliga kuidagimoodi hakkama ei saa, on juba ammu teada-tuntud tõde. Et asi kohe alguses selge oleks, siis saan täiesti okeilt hakkama kõigis neljas Põhja-Eesti keeles. Tõsi, Vene keele kohta on see ilmselge liialdus – seda räägin paraku vaid nii palju, et reisidel ja sealses keskkonnas olles hakkama saada ning elus püsida. Mingit jutuvestjat või lõkke kõrval seletajat minust aga paraku pole. Generatsiooni teema ka ehk.
Vahel on aga nii, et lingvistilist võimekust polegi vaja. Mongoolias näiteks, kus me olime oma reisiseltskonnaga võimelised rääkima üsna mitmetes erinevates keeltes, välja arvatud Mongoolia omas, ilmnes sootuks, et kui poes asju Eesti keeles küsida, ulatatakse õiged asjad sulle laia naeratusega. Muudes, neile samuti arusaamatutes, keeltes tellides tulemus aga niivõrd ladus polnud. Ju on emakeeles rääkides kehakeel lihtsamini loetav või midagi sellist.
Või siis 2011 aasta suvel, kui suures lihanäljas suvalise jurta juurde keerasime ja küpsetatud lammast palusime. Taas puudus ühine keel, ent pastakaga paberile joonistatud “elukad” aitasid pererahvale selgeks teha, et tahame süüa. Selleks aga, et lambaid kitsedest eristada, tuli lisaks verbaalsele loomahäälte matkimisele kasutusele võtta ka kõik olematud näitlemisoskused. Kõrvalt vaatajale võis jääda mulje, nagu mängitaks naaberjurta juures väga aktiivset aliast. Aga kõik sai ära seletatud, lammas söödud ning hilisemad jutudki räägitud. Samasugune teema meenub Aserbaidžaanist ning ega Peruuski oma kümnesõnalise “sõnaraamatuga” lihtsam polnud. Aga kui mõlemal osapoolel on huvi, saab ikka kuidagi hakkama. Lääne-Aafrika reisi tarbeks palusin hääl sõbrantsil Enal mõned tähtsamad sõnad ja laused koos õigete hääldustega kirja panna. Töötas küll ning vahel saadi ka inglise keelest aru.
Sellest kõigest lähtuvalt on üsna keeruline mõista näiteks prantslasi, kes inglise keelest mitte midagi aru ei saa. Jah, ma tean, et neil on mingi uhkuse teema, mis manitseb võõrkeeltes mitte rääkima. Aga tegelikult saad sa ju inimese silmadest aru, kas mingigi osa su jutust kohale jõuab. Aga ei. Zip-Zero-Nada!
Kuidas on võimalik, et hoolimata Prantsuse ja Itaalia raadiojaamade peamiselt inglisekeelsetest lugudest koosnevatest play-listidest, ei saada ikkagi mitte ühestki sõnast aru? Ma saan aru, kui Mongoolia kurgulaulikute lood või ooperilauljate aariad jäävad mõistetamatuks, aga neid kuulatakse enamasti ka teistel eesmärkidel. Top 40 raadiojaamast ei tule paraku ühtegi lugu, mida võiks kunsti alamkategooriasse liigitada. Noore, blondeeritud tukaga kuti lõppematu inin tema mahajätmise, südamemurdumise ja petmise teemadel ei saa ju pakkuda kunstilist rahulolu. Või peitub kahe-salmi-mantras mingi imetabane lihtsus, mis paneb sõnadele tähelepanu mitte pöörama, mitte kuulama, mitte kuulma? Kuidas saavad suurtesse kämpadesse tööle näitsikud ja noormehed, kes ei saa mitte sõnagi teistest keeltest aru? Terve maailm vurab Euroopas ratastel ringi ja ainus, mida sa kliendile oskad öelda on prantsuskeelne upsakas kiire tekst, millest saavad, oleme ausad, suures osas aru vaid prantslased ise, kolmandik kanadalastest, mõned belglased ning 100 miljonit lääne-aafriklast. Ok, maailmas on tõenäoliselt veel miljon inimest, kes suuremal või väiksemal määral sellest keelestu aru saavad… Sama teema kehtib ka Itaalia kohta – go streito, okei?
Facebook, Youtube, raadio, internet – kõik on täis ingliskeelset teksti, millega tahes-tahtmata ja päevast-päeva kokku puutud, aga ei…midagi ei salvestu. Mine tea, äkki on see mingi suurrahvaste teema või lihtsalt loll ettekääne, et maailm liiga suureks ei läheks. Või siis lihtlabane ülbus.
Ok, selgelt üldistan, sest need on vaid eredalt esile kerkinud näited autovaruosade poest, tanklatest, piletikassadest, kämpingutest, söögikohtadest, kaubandusest. Samas võin ju ka endale tuhka pähe raputada, et prantsuse- ja itaalia keel on selgeks õppimata. Aga mis saab siis, kui nad ise reisile lähevad?
Vahel on aga nii, et hoolimata ladusast keeleoskusest ning väga selgest ja arusaadavast väljendumisest, jäävad su sõnad hüüdja häälena ikkagi igavikku kaikuma. Nagu näiteks see New Mexico väikelinna keti-baari kutt-jõhvikas, kes 37-aastasele Ivole ilma dokumenti näitamata õlut toomast keeldus.
Mine siis ja võta kinni, kus see barjäär tegelikult on…