“Saabusin just Aafrikast. Te pole Aafrikas käinud?” oli fraas ühes kunagises vene multikas. (Või oli see India – vahet pole) Kahjuks on tänaseks meelest kustunud nii pealkiri, tegelaskujud kui ka kogu sealne tegevus. Aga see selleks.
Ma nüüd olen. Ja olgugi, et Siim kunagise riikide top viie koostamise eel soovitas enne ka mõned Aafrika riigid üle vaadata, pean tõdema, et ükski neist ei avaldanud piisavalt muljet, et esiviisikusse korrektuure teha. Tegelikult oli huvitav, päriselt ka… ning mõnesse läheks tagasi… aga vaevalt, et nende riikide osas midagi muutub. Kosed, kõrb, üüratud liivaluited, müstiliselt lummavad Baobabid, meeletud ookeanilained, mõnusad kämpad ja toredad ning enamasti sõbralikud ja huvitavad inimesed jäävad musta mandrit hea tundega meenutama. Meenutama jäävad ka kümned ja kümned kontrollpunktid, sajad ja sajad kilomeetrid kohati olematut ja treppisõidetud teed, turvalisusekaardid, pealinnad, mis on pigem kui suured külad, nõutavad altkäemaksud ja pidev ning lakkamatu kaduu… ja loomulikult kogu Aafrikat kokku võttev ütlus – Aega on. Aeg tuleb.

Ja noh, tegelikult ei saa rahuliku silmaga mööda vaadata ka kuuest samal ajal samades riikides toimunud turistide, rahuvalvajate ning kohalike vastu toimunud rünnakust.

Tsau, Aafrika! Aitäh kaheksa (Maroko, Lääne Sahara, Mauritaania, Senegal, Mali, Burkina Faso, Benin, Togo) põneva riigi, vaatepunkti muutva kogemuse ja 16 000 õpetliku km eest. Näeme kunagi veel. Take care!

I mean, really…