Eile õhtul jõudsime Marokosse. Tulime Ceuta kaudu, et enne piiriületust veidi hingata jõuaks. Hingata jõudsime uhkelt, sest kahetunnine piirijärjekord ootas meid juba linna keskel. Piiripunkti jõudes avanesid aga võluväravad ning meid suunati privaatritta. “Nüüd oleme kellelegi juba midagi võlgu”, ütles Tom lällarisse. Pruunis halatis lühike vanamehenässakas suunas meid sujuvalt ühe tähtsa templi juurest teiseni, kuni ühtäkki selgus, et piiripunkti arvuti riikide nimekirjas Eestit polnudki. Prooviti nii ja naa, ent lõpuks saime siiski minema. Küll ühe tänaseks kadunud hiidühendi kodanikena…

Kui ka sümboolse tollikontrolli läbimist kinnitav tempel dokumentidele sai, maksime auto kohta 5 euri teenustasu ning Maroko oli meie jaoks valla.