“Kui ma meheks saan, võtan mootorratta ja selle auto!”, ütlesid poisid peale esimesele sõidule startimist kui ühest suust. Küsimus “Miks?”, sai vastuseks, et see on äge ja see on ralliauto. Sellega oli kõik öeldud.

Kaheusteliste sportautode olemus võetakse enamasti kokku lausetega, et eks see üks mänguasi ole, ja et sellega pole perega sõites midagi teha – Sisse ei mahu ja pagasiruumi pole ollagi. Enamasti lisandub sinna ka eeldus, et kütusekulu on liigselt suur.

Need mõtted kuklas kumisemas, oli nädalavahetuse katsepolügoni jaoks piisavalt väljakutseid olemas, ning üle jäi vaid Toyota GT86 rallihõngulisel Saaremaal lastega koos proovile panna. Ning vaadata, kuidas me kolmekesi selle väikese ja käreda autoga igapäevatingimustes hakkama saame. Siinjuures pean silmas tavapäraseid poe-otsi, niisama ringi kruisimist ja asjaajamist.

All on board!

Hoolimata sellest, et sportautos tagaistujate jalgadele just üleliia palju ruumi pole jäetud, mahtusime poistega sõidukisse ilusasti ära. Kui vanem poiss oli end koos tooliga esiistmele paika sättinud, sõitsime istme nii palju ette, et jalad väga vastu armatuur-lauda ei käinud. Seejärel selgus, et nooremale poisile ja tema toolile jääb tagaistmele piisavalt ruumi, et sinna mugavalt ära mahtuda. Ja et väga laiamiseks ei läheks, sõitsime esimese istmega veidi tagasi. Mina sain roolis oma tavapärases sõiduasendis olla ja kõik olid rõõmsad. Tõsi – tagumises sügavas toolis ei olnud väiksemal poisil aknast välja vaatamiseks kasu ka turvatoolist. Aken ilutses endiselt kuskil kõrgustes ja näitas enamasti vaid häguseid pilvi. Pilvi näitas ka kaugele üle pea ulatuv tagaaken. Aga kuna auto oli äge, ei tundunud see talle erilise probleemina. Tagaistme ning üle ulatuva tagaklaasi suurimad pussid tulid esile autopesulas.

Aususe mõttes vahetasid poisid etappide vahepeal istumiskohti – “Poodi minnes oled sina ees, tagasi mina.” , jne. Jah, poiste jaoks oli kõik äge. Isegi tagaistmelt ette kallutamata esiistme vahelt välja pugemine oli kui mäng omaette. Vaeva pidin nägema vaid mina… Turvatoolid sobisid suhteliselt kitsastesse sportistmetesse kui valatult… veidi ehk liigagi valatult, sest turvavöö “emane” pool juhtus tooli vastu jääma sellise nurgaga, et lapsed turvalist ühendust ise luua ei saanud. Seega pidin mina iga kord end poolest kehast tagaistujate alasse pressima, turvavöö sulgema ning välja ronima. Ja seejärel sama protseduur esimese turvavööga.

Jah, tuleb tõdeda, et mahtuniversaalis oleks need tegevused palju lihtsamalt läinud. Aga kuna auto oli ikkagi äge, polnud see poiste jaoks probleem. Ja kuna variante polnud, pidin ka mina sellest omale mitte probleemi tegema.

Asjad!

Toyota GT86 pagasiruum on just niipalju suur, et tagaistmete seljatugede alla-klappimise korral saab sinna mahutada jooksu rajale kaasa võetavaid võistlusrehve. Meie mahtusime oma asjadega sinna ilusasti ära ka ilma istmeid klappimata. Suur seljakott, magamisvarustus ja muu mudru leidsid väikese laadimisauguga normaalse suurusega pagasiruumis omale ilusasti koha.

 

Bensiin!

Kütust kulub justament nii palju vajutada jaksad. Foori alt minema kaapides, põhja-gaasiga möödasõite tehes ning pidevalt autot sport-reziimis hoides tuleb tanklaid ikkagi külastada. Kui aga veidi rahulikumalt võtta, saab ilusasti hakkama ka 6,6 liitrise keskmise kütusekuluga. Siinjuures pean oma sõidustiili kirjeldamiseks ütlema, et ma ei ole maailma kõige rahulikum sõitja…eriti veel sportautoga; kuid ma ei viitsi ka saksa kiirteedel päevade viisi 200-ga uhada. Ehk siis selline… nipet-näpet normaane kiirus ja mõned mõnusad möödasõidud… Ja kui sellise 500-kilomeetrise läbisõidu järel näitab automaatkastiga 200-hobujõulise auto sõidukompuuter keskmiseks kuluks 6,6 liitrit sajale, siis minu maailmas on see suurepärane tulemus.

 

GT86 ei ole tõesti eriline pereauto 😀 Aga kui te sellisest autost ikka väga-väga unistate – leiate ka võimaluse sellega hakkama saamiseks. Vanasti saadi ju igasuguste autodega hakkama. Tänapäeva valikuterohke maailma on meid lihtsalt mugavaks ja pehmeks muutnud. Mugavuse osas tuleb muidugi järeleandmisi teha, kuid ka vastu saadav sõidunauding on märkimisväärne. Rääkimata teile osaks saavast tähelepanust – “Kõik vaatavad meid”, nagu vanem (aknast välja nägev) poiss kommenteeris. Olen GT86-ga ka erinevatel ringradadel sõitnud, ning võin siinkohal julgelt väita, et manuaalkastiga- ja automaatkastiga GT-d on kaks täiesti erinevat autot. Kui te peate lugu kiirest ja agresiivsest sõidust, mida saadab jõuline mootorimüra, ning satute aeg-ajalt ka rajale, siis manuaalkast on teie teema. Kui aga teie GT86 saab olema rohkemat kui pelgalt hobiauto, saate suurepäraselt hakkama ka automaadiga. Kõik on põhimõtteliselt täpselt sama – puudub vaid manuaaliga kaasa saadav lisa lõrisev “hambarida”, mis selle auto niigi võrratule juhitavusele veel ka erilise jõhkardi feelingu lisab.

GT86 kogemuse saamiseks ei pea te omale ilmtingimata seda autot ostma. Neid saab väikese raha eest ka Auto24Ringil kihutamiseks rentida: http://www.auto24ring.ee/est/teenused/17/toyota-gt86