Me jõudsime Ahvenamaale nii, nagu enamus inimesi sinna jõuab. Kell 5 hommikul teeb laev suu lahti ja siis on sul 15 minutit aega ennast laevast välja saada. Kummalisel kombel tekkis läbi öise Mariehamni sõites selline tunne, nagu oleks jälle Liechtensteini sattunud. Tänavad on puhtad, majad korralikud ja näevad välja, nagu oleks just alles ehitatud. Ainukene vahe on selles, et enamus on puitmajad.

Esimeseks peatuseks oli meie öömaja – nelja tärni hotell HavsVidden. Asukohaga Ahvenamaa põhjatipus. Ma olen oma rännakutes igasugustesse uhketesse hotellidesse sattunud ning ammulisui ringi vahtinud. Aga sellisesse põhjamaiselt looduskaunisse mereäärsesse kohta polnud mu teed mind veel eales viinud. Põhimõtteliselt on seal võimalik ööbida ka hotellitoas, kuid meile oli valmis panud kolmetoaline luksuslik mereäärne maja. Ei, mitte majake või suvila, vaid maja. Koos klaasseinaga sauna-, veranda- ning verandas haigutava mullivanniga.

Järgmine päev oli planeeritud Honda CR-V uue 1.6 liitrise diiselmootori proovimiseks. Rada meile see kord ette antud polnud. Öeldi vaid, et olge kell 14 kaardil märgitud kohas söömas ja hiljemalt kell 20 hotelli juures tagasi. Ja ega siis midagi, võtsime kaardi kätte ja planeerisime huvitavamad poolsaare- ja saareotsad ära võtta. Esimeseks sihtkohaks sai 404 elanikuga Vårdö vald. Õigemini selle valla üks ülemisi saari, kuhu autoga ligi pääses. Siht silmees terendamas sõitsime nii kaua kuni meri vastu tuli. Kiire uurimise käigus selgus, et siit saab üle tasuta praamiga. Ja saigi. Praam sõitis ette, kõik sõitsid peale ning paari minuti pärast olimegi oma esimese Ahvenamaa praamisõidukogemuse võrra rikkamad. Kümmekond minutit hiljem vajasime taas praami abi.

Tõenäoliselt on tasuta praame seal palju odavam käimas hoida kui sildu ja teid ehitama hakata. Ja kuna praamiühendus oli pidev, siis sellele muretult ning kiirelt toimivale lahendusele midagi ette heita ka ei saanud. Pigem lisas selline praamitamine sealsele maale isegi lummust juurde.

Edasi viis meie tee saarestiku ühe alumise poolsaare otsa. Ei, mitte Lemlandi saarele Herröskatanile, ega ka mitte kaugemale Kökarisse, vaid siia samasse – peallinna alla Järsösse. Poolsaare ots päädis taaskord väikese parkla ja sadamaga.

Tegelikult tundus kogu Ahvenamaa saarestik olema justkui aegluubis kaluriküla. Kõikjal sedatüüpi punastkarva kaunid ning korras puitmajad. Sekka mõned uberikud, paadikuurid ja laudad. Kohalikud autojuhid, kes rahulikult 45-se tunnikiirusega ühest paigast elu nautides teise põristasid ning peamiselt kuldsesse ikka jõudnud jõukana tunduv pööbel.

Järgmiseks sihtpunktiks oli saarestiku idapoolseim vald Eckerö, mille põhjatippu me ka teisel katsel jõudisme. Esimene tõusutee lõppes lihtsalt keset männisalu ära. Edasi ei läinud enam ühtegi rada. Tupik keset ei midagi.

Seejärel saigi aeg kuidagi otsa. Keerasime autonina teise suunda ning plaanisime mööda väiksemaid teid hotelli juurde tagasi sõita. Aga keerasime vist valesti, sest jõudsime peale väikest ekslemist peamagistraalile tagasi. Ja sealt ei olnudki enam muud midagi teha kui otse põhja kütta. Päeva lõpuks vaatasime keskmise kütusekulu ka üle – 5,1 liitrit sajale!!! Sellise suure ja mahuka auto kohta on see vägagi eeskujulik tulemus. Ning ka mootori tööle polnud päeva lõpuks midagi ette heita. Job well done!

Teine Ahvenamaa-päev möödus merel hauge püüdes. Vahe kodumaal kogetud kalapüügiga oli märgatav. Siis oli kala. Ja need olid suured. Enamasti kippusid pikkused jääma sinna 60+ cm juurde. Meie paatkonna rekordiks jäi 71.5 cm. Üldine rekord-haug oli aga 77 cm. Kokku saime ehk paarikümne haugi ringi. Ja kuna tegemist oli nö. sportkalastamisega, siis lasime kalad peale pildistamist ilusasti vette tagasi.

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis ei olnudki ma veel nii rahulikku kohta sattunud. Kõik näis oma mullis ning kerges aegluubis toimuvat. Kõigil oli aega ja rahu asju ning igapäeva-tegemisi nautida.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et Ahvenamaa on selline mõnus 72-e tunni maa. 2 päeva sõidad ringi ja tutvud kohalike vaatamisväärsustega ning ühe päeva püüad kala. Paat koos varustusega oli päevaks 210 euri. Ja näiteks neljakesi minnes on see täiesti vastuvõetav kulu. Eriti veel olukorras, kus tegemist on terve päeva meelelahutusega. Ja süüa saab kah! Ööbimisest niipalju, et meie mereäärne majake seal hotellikompleksis oli kallis. Päriselt. Aga ka selle annab näiteks kolme pere peale ära jagada ja siis enam nii hull polegi. Tegelt natuke ikka on… Aga õnneks on terve saar täis metsi ning nurgataguseid, kuhu rahulikuks ööbimiseks telgi saab panna. Või siis väikseid parklaid ning sadamaid, kuhu matkaauto parkida. Et siis ilusasse kargesse loodusesse uinuda.

Ära sai samamoodi kui tuldud sai. Ainult selle vahega, et Tallinna poole minev laev peatub Ahvenas kell 00.45 öösel. Ning siis on teil jälle 15 minti aega ennast laevale saada. Kell 1 on väljasõit ning kodumaa pinnale astub jalg kell 10 hommikul.

Aga ajaarvamine on siiani sassis…