Automatkamine võib küll olla üks mugavamaid matkamise viise, ent varustusele mõjub selline rändamine laastavalt. Eriti just siis, kui matkatakse sellistel radadel ja teedel, kuhu teised inimesed halbade olude tõttu üldse ei roni. Siinkohal tuleb tunnistada, et jutt ei käi auto salongi või pagasiruumi paigutatud asjadest, vaid neist, mis oma eksistentsi üle katuseboksis peavad võitlema. Sinna satuvad enamasti lauad, toolid, telgid, kõikvõimalikud varuosad, pealesõiduteed ning muu matkavarustus, mis hetkelist kättesaamist ei vaja. Ja nii nad seal siis tuhandeid kruusa-, muda- ja taliteid loksuvad ja nühivad – kord asjad all ja varuosad peal, kord vastupidi jne. Ühesõnaga, halvad teed söövad katuseboksis olevaid asju sama meelsasti, kui rooste Transiti tagauksi.
Teine asi, mis varustuse kulumisele kaasa aitab on niiskus. Pakid hommikul oma märja telgi, magamiskoti ning lebo ja tooli kokku ning viskad boksi. Päeval teeb 30+ kraadine temperatuur aga oma töö ning hautab väärt produkte edasi, muutes materjalid kulumisele veelgi vastuvõtlikumaks.
Heal juhul piirdub kulumine vaid kattekottide räbaldamisega, kuid valesti pakitud telgist võivad käreda hõõrdumise tulemusena välja paistma hakata ka vaiad ja muud kinnitusaasad.
Tõe huvides olgu öeldud, et pildil nähtavad kahjustused on tekkinud kuue aasta ja umbes 170 000 automatkakilomeetri käigus ning telki hõõrdunud augud on lapitud mäkkaiveriga, et vesi ja kõrvahargid sisse ei pääseks. Õnneks on telgi kate terve ning seegi tänu sellele, et kate satub pakkimise käigus telgirulli sisemistesse kihtidesse.
Ühel hetkel hakkas katuseboksis loksuvast seljakotist kahju ning ma asusin otsima selga võetavat kotti, mille riknemisest nii väga kahju poleks. Loomulikult käisid sellega kaasas ka mõned eeldused. Esiteks pidi kott olema mahukas ning ilmastikukindel, tagades sealjuures asjadele kiire ligipääsu. Ilmastikukindluse all ei pea ma silmas veekindlust, millega asjad järve põhja kaasa vedada, vaid seda, et koti saaks maha panna ka siis, kui maapind märg või vihma tibutab. Samuti pidid kotil olema mõned taskud, kuhu väiksem mudru pakkida ning kasuks tuleksid ka mõned aasad, mille külge karabiinidega asju ripurada. Ja noh, lebo võiks ju ka külge käia…
Õnneks teadsid kaljuronijad, kuidas asjad käivad. Singing Rock oli valmis teinud mitme erineva mahutavusega varustusekotid, mis vastasid kõigile eelnimetatud tingimustele. Seda saab mugavalt selga võtta kui ka käe otsas tassida. Kott on tugevast ning vastupidavast materjalist, millest pole suutnud auku läbi närida veel ükski katuseboks. Kaks sisemist võrk-otsataskut hoiavad paigal jalanõusid ja lakasisesesse taskusse mahub kogu peenem mudru koos reisiapteegiga. Pealmises taskus hoian aga veekindlasse ümbrikusse pakitud kindlustuspabereid, teist passi, vaktsineerimispassi ja rahvusvahelisi juhilube.
Samuti mahuvad minu 70-liitrisesse kotti kõik asjad, mida pikal reisil vaja võib minna. Lühematel sutsakatel vean sellega kaasas matkakööki, magamisvarustust ning kõike sellega seonduvat.
Ühesõnaga… mõnus ja muretu.