Ükspäev käisime üle pika aja taas rabas. Mitte sellises, millest saab rahulikult ja kuiva jalaga mööda laudteed läbi jalutada, vaid nö metsikus. Ja ega siin Eestis neid metsikuid rabasid tikutulega otsima peagi. Üks selline on kohe siinsamas lähedal. Keerad peale Soodla veehoidlat metsa, sõidad veidi mööda liivast pinnasteed ja ühel ilusal hetkel oledki Koitjärve rabas.

Sidusime räätsad alla, märkisin kellale auto asukoha, et tagasi oskaks tulla ja paterdasime kui kaks taaruvat parti rabalaugaste vahele kondama. Rabad on ilusad ning nendes on tunda mingit iidset väge. Ka loodus on põnev. Põline linlane võib küll eeldada, et kui kõrghaljastus otsa saab, ootab ees mingi igav parkla või väljak, aga võta näpust. Kidurate mändide ja muude puude vahel laiub mitmekesine ja lummav maastik, millelt leiab uudistamist ja avastamist kuhjaga. Ja millised värvid. Lahe!

Tatsasime tunnikese mööda raba ringi, piilusime laugastesse, vahtisime ringi ja ootasime, et ehk maandub mõni sitik lihasööjataimele, aga ei ühti.  Ka suuremad fauna esindajad olid loobunud sellel kaunil ja päikesepaistelisel päeval rabas uitamast. Oleks küll hea meelega tahtnud näha mõnda uhket põtra, metsist või minu poolest kasvõi müütilist Põhja konna, aga mis sa teed – elu on nagu elu käib.

Peale rabatiiru sõitsime Soodla jõe äärt mööda edasi, kuni jõudsime välja Oja lõkkepaika. Süütasime lõkke, vedasin võrkkiige paviljoni palkseinte vahele üles ning läksime kala püüdma. Kalu aga selles jões polnud. Ju olid koos rabaloomadega kuhugi kokkutulekule läinud või kuhugi ära ujunud. Õnneks oli kaasas veidi saia ja vorstikesed, mis lõkkel ilusasti mustaks ja krõmpsuvaks põlesid ning aitasid peale kõhu täitmisele ka seedekulgla heale tervisele kaasa.

Võrkkiike valides mõtlesin kaua, kas otsustada ühe- või kaheinimese kiige kasuks. Võtsin kahese ning soovitan seda ka teile. Kahesel on piisavalt riiet, et end sääskede eest mõnusasse kookonisse kerida. Tõsi, öö veetmiseks võiks endaga võrkkiike kaasa võtta ka lebo, mis seljaalust veidi soojemana ja mugavama hoiab.

Söögi, kala ja vedelemispeatuse järel sõitsime mööda kaunist kodumaad ringi ning käisime Vanapagana metsamaja uudistamas. Olen sinna tulevikus paar olengut planeerinud ning igasugune eelnev maastikuluure on alati kasuks. Kusjuures, see on üks igavesti tore koht, kus elektrivaba pidu või olengut pidada. Majja mahub kirjade järgi magama kuni 9 inimest ning maja ümber kuni 20 telkijat. Lisaks sellele viivad sinna põnevad teed. Eriti veel, kui jätad kohale sõitmise marsruudist välja kõik suuremad maanteed ja magistraalid.