Selle reisiga on kuidagi teisiti. Mingi imelik rahu on sees. Tavaliselt on enne pikka reisi ikka üks hull rabelemine olnud. Küll on varustust kokku otsitud ja parendatud, või siis tööasju suurtes kogustes ette toodetud. Ning loomulikult ka need mustmiljon asja, mis enne minekut veel teha vaja on. Aga nüüd ei ole midagi… Kõik oleks nagu valmis.
Varustus on juba ammu kokku pakitud. Kõik, mis listis oli, on nüüd ka olemas. Ok, see CAT’i telefon on ikka veel puudu. Ja tõenäoliselt jääbki, aga ju siis pole veel selle aeg käes. Lihtsam muidugi oleks… oma ja vene andmeside kaart ühes vastupidavas kestas koos. Ning ka aku kestab nii, et iga päev laadima ei pea. Aga noh, pole siis pole. Mis seal siis ikka. See-eest lebab Elisa abiga siin laual satelliittelefon, mis võib nii kirjeldamatult oluliseks osutuda, et seda ei oska lahtigi seletada. Seega, suur tänu neile ja Kasparile!
Igapäeva-tööasjadega on nii nagu on. Kaheks kuuks nagunii ette ei jaksa toota ja tegelt pole väga motti kah. Eks paistab, mis üldse tagasi jõudes saab. Kas on veel midagi teha, või kui on, siis kas just seda. Ega ma tegelikult väga muretse kah. Pole ju suurt mõtet pablada asjade üle, mis alles kevadel selgeks saavad. Seega, on nagu on. Eks siis paistab. Mis seal siis ikka.
Muude asjadega on enam-vähem korras. Elukindlustus on veel tegemata, aga töö käib. Kuna ma olen selline vähe ekstreemsema otsa matkaja, siis pidin kirja panema, kus ma viimased kolm aastat kolanud olen. Eeldasid vist, et sinna kolm-neli kohta kirjutatakse… Mul läks vähe rohkem.
Ma olen siiani ilma selleta elanud, aga lähedaste mure paneb siiski tegutsema. Ja eks ta kindlam ole. Ja õige. Ja õiglane. Ja aus.
Kaamera-kola on ka kõik olemas. Vee- ja põrutuskindel kast on ääreni asju täis. Kaamera on sisse pakitud ja juba ootab, et saaks elu endasse imema hakata, mis mõned hetked hiljem juba ajalooks muutub. Jäingi siin ükspäev mõtlema, et teed küll sellist meelelahutuslikku doki-asja, mida pärast hea vaadata ja meenutada, aga muudad seeläbi paljud asjad ajas püsivamaks. Hetked, inimesed, aja, elu… Kõik need hetked on olemas olnud ja tänu sellele ei kao enam kunagi. Ühest küljest pärsib see muidugi privaatsust, kuid kui mõtlema hakata, siis on ju hea, kui elatud elust midagi alles jääb. On, mida meenutada. On, mida lastelastele rääkida ja näidata: “Et näe, kus vana pani!” Ja nagu sõber Mati ütles – “Ükskord oled sa vana ja siis on hea kui sul on veel üks lugu rääkida.”
Ja tal oli jumala õigus.
Natuke mõtlik lugu sai. Ma ei ole päriselt selline. Seda teeb Hammocki muusika, mis siin taustaks mängib. Võtab korraks hoo maha, laseb endasse vaadata ja toob pähe uued mõtted.
Mõtted asjadest ja kallitest inimestest, kes siia maha jäävad. Muretsevad, hoolivad ja tagasi ootavad. Ja ma tulen, loomulikult tulen, sest mul on veel palju teha, olla ja käia. Aga praegu pean jälle minema, sest ma armastan seda tööd…