Ükspäev, onju, lähed suvepäevi tegema. Siis aga selgub, et õhtu lõpetuseks astub keset Kõrvemaad asuval laagriplatsil üles Siiri Sisask.
Hmmm…., mõtled omaette ja lähed oma päevaste UAZ’i-safari ja meelelahutusmängudega edasi. Kuni järsku…
“Väints, Siiri on siin.”
“Ahah. Kohe tulen…”
Ja ongi. Köögitelgist vaatab vastu väikest kasvu rõõmsameelne kaunis naine.
Kiire soundcheck, ning hetke pärast rivistuvad heatujulised suvepäevalised Siiri ja tema klaveri ette valmis, et ööpimeduses kuulata midagi sellist, milleks paljud neist valmis polnud. Hämmastava kiirusega tekib artisti ja rahva vahel vahetult mõnus ja huumoriküllane kontakt. Meeleolukas sumin vaibub Siiri kirjeldamatult ilusa hääle kõrval peaaegu nulli. Ning kaob vana-Burjaadikeelse loitsu kurguhäälse ettekande ajal sootuks.
Järsku tunned, nagu sa ei olekski enam siin. Vaid uitad kaasakiskuva meloodia saatel taas kuskil Mongoolia steppides. Ning sul on hea olla.
Laul lõpeb. Ja sa tead, et sa ei ole enam see, kes hetke eest. Ta on sind kuidagi muutnud. Sulle midagi andnud.
Aitäh, Siiri Sisask, selle suve ühe kõige võimsama kontserdielamuse eest.