Põhimõtteliselt algas kõik nii, nagu paljudel nõuka-aja lõpus lapsepõlve pidanud mürsikutel – Kõigepealt Školnik ja seejärel “Erekas”. Erekas oli moodne masin. Sellega sai millegipärast Školnikust palju kiiremini sõita ning ka kaugemad paigad tundusid kättesaadavamad. Mugav oli ka. Mäletan, et maal oli ka üks punane kolmekas, aga kas see kuulus mulle või oli lihtsalt enne esimese järglase eeldatavat koorumist ehku-peale valmis muretsetud – ei tea. Äkki oli hoopis mõne sugulase oma? Pole väga vahet ka, sest sellega sõitmist ma suurt ei mäleta.
Igatahes, Erekas oli vinge pill. Punast värvi ning kahetoonilise sadulaga. Hiljem oli sellel ka pakiraam ja traati täis keritud kodarad. Pakiraamist oli palju kasu. Ükskord tegime klassivend Abramiga minu juures mingit lollust ja ma viskasin talle kogematta darts’i noole jalga. Ja et kallis klassivend ikkagi kodusele ravile pääseks, kimasime kahekesi rehvide krudinal läbi lasnamäe tema kalli kodu juurde – mina andsin pedaalidega kuuma, tema proovis pakikal püsida. Mõni aeg hiljem mängisime sõber Pepega Kalevipoja tänaval asuva lasteaia juures napika tegemise mängu… Noh, kes enne lasteaia seina napimalt seisma suudab jääda… Ühel hetkel kimas Pepe minu Erekaga vastu seina ning käeluu läks katki. Hiljem me seda mängu mänginud pole.
Vahepeal oli veel mingi roheline peletis, mille nime ma ei mäleta. Keskelt käis kokku, aga see ei olnud klassikaline väikeste ratastega “kokukas”. Mingi suurem asi. Sellistega käisime vanaemaga Randvere ja Muuga vahel kruisimas, kuni üks liinibuss nii lähedalt mööda sõitis, et vanaema rattaga kraavi kukkus. Tõenäoliselt poleks ta sinna kukkunud, kui ma poleks talle tagant otsa sõtnud. Aga jätame selle praegu ikkagi autobussi süüks. Ju ehmatasin või midagi…
Järgmiseks rattaks oli onu seisma jäänud Sputnik. See oli rets pill. Käiguvahetus oli küll katki, aga kui rattalt vahepeal maha tulla – sai käike hammasrataste peal vahetada küll. Selle välgu värvisime vanaisaga koos mustaks ning lõikasime lenksu otsad lühemaks, et tagurpidi keerates poole šeffim välimus tekiks ning mis siin salata, ka mugavam ja erilisem oleks. Mälestusi on selle rattaga kogunenud hirmuäratav hulk ning toosama must jalgratas on heas mõttes süüdi paljudes minu elu keerdkäikudes ning kohtumistes. Sputnik seisab tänaseni maal kuuri-all ja ootab… Ma ei teagi mida… Armsalt Erekaga käevangus…
Seejärel võtsid vanemad ja vanavanemad ennast kokku ja kinkisid mulle tutika Turisti. See oli mingi Turisti erimudel – sirge lenksu ja seitsme käiguga. Kinkimisega käis kaasas keeld, mille kohaselt ei tohtinud sellega õue sõitma minna. Suured poisid pidid väärt ratta kohe käest ära võtma.
Ja nii see seal Mustamäe korteris seisis, kuni ühel ilusal päeval tulid korterisse vargad ning viisid velo koos sektsioonkapiga minema. Niisiis… selle rattaga ma sõita ei saanudki. See aga kippus vist nende rataste saatus ja omapära olema. Sõber Pepe vanemad olid tallegi samasuguse ratta ostnud. Laulukale testima minnes küsis üks vene-poiss proovida ning sõitis uhke rattaga nelja tuule poole.
Seejärel jäi ratastega pikk vahe sisse. Sõjaväest tulles ostsime toonase elukaaslasega omale tutika mägika. Scott oli vist. Sinine. Käisime sõber Aldoga õhtuti Lükati metsas sõitmas ja “trenni ” tegemas. Ühel hetkel viis Kober oma ratta maale. Justkui oleks aimanud, et varsti on jälle vargad platsis…
Sellel korral viisid vargad Lasnamäe korterist ära Aldo uhke valget värvi GT mägika ja minu videomaki. Võeti vist mingit pudi veel, aga kes seda mäletab.
Seejärel jäi veel pikem vahe sisse. Alles nüüd, tervisespordi erinevate vormidega ummikusse jooksnuna, ostsin uue ratta. Sellel korral Peugeot mägika. Miks Peugeot? Ei teagi… lihtsalt meeldis, meikkis senssi ja oli eriline. Originaalsadul tahtis mu aastaid rattasadulavabana püsinud tagumiku esimese hooga lõhestada, aga õnneks sain sõbrantsi juurest Hawaii-st abi. Laiem sadul ja sõidupüksid tegid imet.
Vot, ja nüüd sõidangi. Maha ei julge tulla, sest äkki keegi viib jälle minema.