Paadunud automatkajana olen kahe käega autoga matkamise ning selle propageerimise poolt. Esiteks on tegu vast ehk kõige mugavama matkamisviisiga üldse. Kõik su asjad on ilmastikuolude eest kaitstud ning sama võib vabalt öelda ka sinu enese kohta. Puhugu väljas kole tuul, paistku muru põletav päike või sadagu rahet – sina istud soojas või siis jahutatud autos ja liigutad plätudes varbaid ning mõmised mõnust. Muretud ja põnevad kilomeetrid vuhisevad mööda, mõjudes seiklusjanus hingele, kui aromaatne palderjani tee.
Teeme enne ühe asja selgeks – kõik kaikad, mida sa enda ja laheda automatka vahelistesse kodaratesse loopida saad, algavad sõnaga “Kui”.
“Kui mul oleks see ja see auto…, küll siis uhaks…”, “Kui oleks rohkem raha…”, Kui lapsed oleks suuremad…”, “Kui vaid naisega kannataks kolm päeva koos autos istuda….” jne. Ikka tuleb ette, onju? Muidugi tuleb. Kuid siinjuures on tähtis mõista, et see kole ja pidurdav “KUI” on su omas peas, mitte kusagil mujal.
Kui raha on vähe, sõida lähemale. Näiteks – Eestis annab kolada nii, et vähe pole. Nii sattusime paari päeva eest Ramsi neemele. Oled käinud? No, vot! Kui lapsed on väikesed, tehke huvitav ja tihedate peatustega plaan ning andke minna. Kui naisega ei saa kuidagi hakkama – vaheta välja… või kui oma naine on vahetamiseks liiga hea ja armas, siis ole ise normaalsem. Ja sellist asja, et auto ei sobi – pole olemas. Minu suur eeskuju Tarmo Tamming sõidab juba aastaid mööda maailma ringi ja ei kurda midagi.
Lisaks auto pakutavatele mugavustele on ka Euroopas mugav sõita – teed on head, piirid on lahti ja inimesed sõbralikud. Pista vaid ID-kaart ja igaks juhuks ka pass taskusse ning anna minna. Loodust ning vaatamisväärsusi jagub igale maitsele. Samuti pikki sirgeid ja samas ülikäänulisi mägiteid. Silmas tuleb pidada vaid kohalikke reegleid, mis reguleerivad telkimisi ja autos magamist. Näituseks võiks öelda, et Horvaatias pole lubatud kämpingute välisel alal telkida ja autos magada. Kas, kus, kes ja kuidas seda kontrollib jäigi selgusetuks. Õnneks pole ööbimiskoha leidmisega ka erilisi probleeme…
Õhtu saabudes otsid sobiliku kämpingu või laagrikoha, pargid auto ja sätid laagri üles. Telgi püstitamine võtab aega mõned minutid ning kui ka toolid ja lauad on oma kohtadel, avad autokülmikusse pistetud jaheda joogi ja vajud päikeseloojangut nautides mugavasse matkatooli. Paradiis!
Loomulikult saab ka sellesse valemisse mugavust lisada. Kusjuures sõna „mugavus“ ei kanna antud kontekstis ühtegi negatiivset varjundit. Näiteks saab veelgi muretuma ööbimiskoha teha autosse, ent seda juhul, kui tagumiste istmete seljatugede allaklappides põrand sile jääb. Sellise lahenduse puhul tuleb loomulikult kasuks ka ruumikus, mis võimaldab sõidukis mugavalt riideid vahetada või näiteks magamiskotti pugeda. Madal ja kitsas „magamissahtel“ ajab küll asja ära, ent muutub pikemal matkal veidi ahistavaks.
Kasuks tulevad tugevalt toonitud klaasid ning soojematel aladel võib parema õhuliikumise tagamiseks tagaluugi lahti jätta, riputades magnetite abil avause ette peenekoelise kanga või võrgu, mis verejanulised putukad magamisruumist eemal hoiab. Sama kehtib ka küljeakende kohta. Põnevaid aknakatte-ideid ja lahendusi võib leida ka matkasuvilate ja karavanidega kauplevatest kauplustest.
Teine põnev ja mõnus lahendus on katusetelk. Nende hinnad võivad ulatuda küll tuhandetesse, ent teevad autoga matkamise veelgi muretumaks. Näiteks avanes katusetelk, mida me kasutasime ümber mandri-eesti sõitmisel, vaid kahe sekundiga ning kogu telki laotatud magamisvarustus oli hetkega kasutamisvalmis. Otsid sobiliku tasapinna, pargid auto ja avad telgi – ongi kõik. Antud telkide puhul tuleb arvestada ka veidi kõrgema kütusekuluga, ent sama tulemuse annab ka katuseboksiga sõitmine.
Meie autos magada ei plaaninud, kuid hoolimata sellest, pidime ühe kolmetunnise ööbimise Dacia esiistmetel siiski tegema. Katowicesse viiv kiirtee oli remondis ning navi pakutud ümbersõitude käigus uhasime öises Poolas maha 120 km ning kulutasime hulga väärtuslikku aega. Lõpuks, õigele teeotsale jõudes, näitas hommikune kell juba viite ning me keerasime teeäärsesse rekkaparklasse. Kolm tundi kiir-und ning päevajagu sõitu viis meid läbi Tšehhi, Austria ja Sloveenia järgmiseks õhtuks soovitud Horvaatiasse. Kohale jõudmiseks kulutasime kokku kaks paagitäit kütust ja 30 tundi.
Siinkohal peab au andma meie kasutuses olnud Dacia Logan II MCV-le. Vähe sellest, et autosse mahtusid ilusasti ära kõik kaasa võetud asjad, kulutas meie matkaauto 6000 kilomeetrise ning suures osas väga mägistele teedele vaatamata vaid 4,4 liitrit diislit sajale kilomeetrile.
Jah, ma saan aru, et 4,4 on lihtsalt number, mis nõustuva ja heakskiitva noogutuse saatel peast sama kiirelt välja lendab… ent kui lisada sellesse arvestusse asjaolu, et kogu distantsi läbimise peale kulus meil vaid 260 euro eest kütust, on see juba hoopis paremini hoomatav ja mõistetav number.
Seega, kogu 6000 kilomeetrise automatka transiitkulu oli 260 eurot. Sellele lisandus 55 euro jagu vinjette ja kiirteemakse, mis võimaldasid meil läbi uhada nii Tšehhist, Austriast, Sloveeniast, kui ka tagasiteel kasutada Ungari kiirteid. Ja vinjettidega on selline teema, et neid on mõtet osta igast riigist eraldi, hoolimata sellest, et Poolakad üritasid meile kõikide riikide teemakse ette müüa, küsides selle eest kolmandiku võrra suurema summa, kui lõpuks kokku läks.
Auto ise pidas ennast suurepäraselt üleval. Konditsioneer oli tubli ja tugev, suutes kiirelt maha jahutada ka päikese käes seisnud auto, mille termomeeter näitas 49 soojakraadi. Ruumi oli piisavalt ning ka mugavusele ei saa etteheiteid teha. Omamoodi ( ja ka minu jaoks üllatava) vaatenurga andis asjaolu, et tagasi jõudes Tõrvas tehtud ööbimispeatuse järel ronisin taas rõõmsameelselt rooli, et viimane Tallinnasse viiv teejupp ära sõita.
1,5 liitrine ja veel „sisse sõitmata“ 75-hobujõuline diiselmootor oli oma ülesannete kõrgusel, jäädes veidi hätta vaid järsematel tõusudel, kuid kui sul on sellistes olukordades kasutada veel kasvõi üksainus madalam käik, pole ka see teab-mis probleem ning reis jätkus sama rõõmsalt, kui tasasematel aladel. Küll aga tuleb tõdeda, et mootor töötab hämmastavalt madalatel pööretel – 110 km /h sõites jäävad pöördes 1900 juurde ning alla 90 km/h pole viienda käiguga suurt midagi teha. Seega saavad käänulisematel mägi- ja rannikuteedel suurema vati enda kanda kolmas ja neljas käik.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Dacia Logan II MCV sai kõikide etteantud ülesannetega ilusasti hakkama ning õigustas valikut igakülgselt. Madal kütusekulu, kerge rool ja asjalik manööverdusvõime tegid Daciast mõnusa reisikaaslase, millega võiks ka tulevikus pikemaid reise ette võtta. Autole, kui sellisele, pole tegelikult midagi ette heita. Madalast hinnast tulenevalt on ka salongi materjalide valik tagasihoidlik, kuid auto sisu ja armatuurlaud näevad oma olemuselt ja disainilt igati korralikud välja.
Niisiis, Dacia Logan II MCV hinnataset, kütusekulu, praktilisust, sõiduomadusi ja välimust arvesse võttes tuleb tõdeda, et selle auto kõige nõrgemaks küljeks on iluvõrel ilutsev pudeliavajakujuline embleem, mis mainekujundusse ehk liigselt kinni jäänud publikut eemale peletab. Kui seda autot müüdaks Renault nime alt, nagu seda Venemaal tehakse, kohtaks antud sõidukit meie teedel palju enam.