Selline on küsimus, mida inimesed viimasel ajal palju küsima on hakanud. Tundub, et tervisesport on popp teema ja läheb paljudele korda. Kas seda küsitakse viisakusest, oma tulemustega võrdlemiseks, lihtsalt jutu alustamiseks või mingil muul põhjusel – seda näitab aeg…
“Kuule, ei lähe hästi. Raske on. Jaksan vähe joosta ja vaevalt, et selle sutsakaga keha küljest üldse midagi lahti tuleb. Ja ükspäev jooksin nii aeglaselt, et üks toidukottidega koju jalutav neiu läks m’ust mööda… Tegin siis tarka nägu ja uurisin tähtsa näoga kella, nagu prooviks veenduda, kas sellisel kiirusel inimesel üldse veel pulss on…” , vastan ma enamasti.
Tegelikult ka, mulle ei sobi jooksmine. Ma olen jooksmises umbes sama koba ja kohmakas nagu kaelkirjak, kelle keha on loodud kõige muu jaoks… välja arvatud jooksmine. Pehme keha läheb mingil kiirusel resonantsi ja see väsitab koledal kombel.
Eelmise postituse kommentaaridest võtsin kuulda mõningaid vihjeid ja soovitusi ning proovisin kepikõndi. Avastasin oma üllatuseks, et Järve mets on meie viimasest kohtumisest saati palju muutunud. Toona, 1999-aastal, roomasime tolle metsatuka kaitseväelastena risti-põiki läbi. Nüüd on seal aga igati mõnusate tingimustega uhke valgustatud terviserada – koguni 2,4 km pikk, ning justkui loodud riistliikumiseks.
Veidra nimega kepikõnd on tore ala. Eriti siis, kui üritad sellest kellelegi rääkida. Vastaspoolel kisub nägu tahtmatult muigele ning silmad valguvad kaastunnet täis. Sama teema on matkajate seltskonnas oleva automatkajaga. Kõik patsutavad mõttes seljale ja soovivad kiiret paranemist ning suureks kasvamist. Oma seisukohast võin aga öelda, et kepikõnd on minule palju sobivam ala – saan rahulikult tunnikese liikuda, värsket õhku hingata ning peale treeningut ei tunne ennast kui vana ja kergelt kuju hoidev sokk… vaid sõidan rõõmsalt koju ja elu läheb edasi. Ning nii üllatav kui see ka pole, tahan järgmisel päeval uuesti ja uuesti minna.
Aga spordirajal kurameerimiseks pole kepikõndijal küll mingit lootust…