Ühel ilusal päeval helistas Kuldar ja uuris, et kas ma viitsiks ja tahaks temaga Saksamaale auto järgi tulla. Oli teine omale sealt Insignia ostnud ning nüüd oli vaja masin kodumaale ära tuua.
Loomulikult olin nõus. Eriti hästi sobis veel nädalasisene minek. Siis on mul lihtsalt aega ringi hulkuda. Iseenesest oli ka kutsel mõte sees, sest üks on ju igav paariks päevaks võõrale maale minna, rendiautoga parimat logistikat-mööda toimetada ning loomulikult ka turvalisuse aspekt. Nüüd oli saksmannidel raha ära võtmiseks vaja ühe nina asemel kaks kõveraks lüüa jne.
Mõeldud-tehtud! Hommikul jalutasime lennujaama ja jäime oma lendu ootama. Boardingu-kutse peale jalutasime väravasse ning leidsime eest 40-meetrise järjekorra?!? “Kuhu need kõik küll pannakse?”: arutasime omaette ja tammusime järjekorra rütmis lennuki poole. Lennuk oli uhke. Vähemalt väljast. Boeing-ja hulk numbreid. Neid numbreid tundus muidugi hulga vähem olevat kui rahvast, keda sinna peale üritati pressida. Aga lõpuks saime ka meie lennukisse ja pressisime ennast ainukestele vabadele kohtadele.
Paar tundi hiljem maandus lennuk ja me asusime broneeritud rendiautot vormistama. Rent 84 euri. Ahah. Ok… aaa…ja siis auto teise kohta jätmise eest veel 20 ja et krediitkaardil broneeritav tagatis 700-euri pealt 300-le saada, siis veel 20 euri teenustasuks. Kokku 124 euri. Ok, korras. Neidis joonistas auto leidmiseks plaani.
Autot pole! Ei selles joonistatud parklas, ega ka teiste 3000-auto hulgas. Matkame 25-kraadises palavuses hiigelparkla ühest otsast teise ja tagasi. Higitriip asfaltil meie teekonda tähistamas. Lõpuks leidsime auto – oli teine paar parklat eespool.
Edasi tundus kõik lihtne olevat. Lõin Raidi käest laenatud gepsu Giesseni kordinaadid sisse ja hakkasime sõitma. Niipea kui kiirtee paistma hakkas, käsutas geps meid paremale või vasakule kuhugi külla. Ja nii uuesti ja uuesti. Peale kuuenda küla läbimist hakkas asi kahtlasena tunduma ning me seadistasime oma orienteerumisseadme võsareziimilt kiiremale reziimile ümber. Läks paremaks.
Peagi jõudsime autopoodi. Vaatasime ostetud sõiduki üle – sobis! Kuna kohalik ARK oli arusaamatul põhjusel juba kell 13.00 kinni pandud, sõitsime edasi hotelli. Hotell Spilburg on väga tore koht. Näeb välja ja ongi nagu ameerikamaa road-side hotell, koos oma rauast rulookardinatega ning konteiner-pesuvee-ceega. Aga samasse bisnesisse kuuluv restoran kubiseb võrratutest šnitslitest. Soovitan soojalt. Astuge läbi ja saate väga normaalse raha eest kõhu väga kõvasti täis. Kohalik õlu on küll hapu maitsega, aga kui sa oled ennast juba nagunii üle söönud, siis pole enam suurt vahet.
Hommiku esimene ülessanne oli kohalik ARK. Uksest sisse astudes vaatas meile vastu kohalikku keelt sprehhav piletiautomaat. Selge, et pilet tuleb võtta, aga milline neist kuuest? Kuna ka info-letis kedagi ei olnud, marssisin kõige leebema näoga teenindus-tädi juurde ja kurtsin muret. Vastuse palusin paberile kirjutada, et õige kirjaga nupp masina juurede tagasi jõudes ikka veel leitav oleks. Number käes, võtsime sappa. Järgmine peatus – teenindaja-noorsand, kes meid ilusti ära kuulas ja uksest välja saatis. Selgus, et kindlustus oli tegemata. Jalutasime üle tee mingisse putkasse ja kurtsime seal olevale tädile oma mure ära. Tädi naeratas, küsis 81 euri, uuris, et mis see Eesti veel on ja saatis meid ARK-i tagasi. Siis seisime jälle saba ära, teenindaja noogutas tunnustavalt ning asus pabereid täitma.
Äkki vaatame, et noorsand hakkab näost ära vajuma. Küsimuse peale, et mis viga, vastas, et aadressi ei ole. Tuli välja, et Kuldari kodumaisel residentsil ei olegi talle mõistetavat aadressi. “Kuidas pole maja ja maja numbrit?”: päris noorsand. Seletasime siis, et see on talu nimi ja see asub Koksveres ja see omakorda Viljandimaal jne. Noorsand hakkas vaikselt närvi minema. Kirjutas paberile tähendusliku Kokcuere Küla ja saatis meid järgmise masinaga suhtlema.
Sinna tuli tasuda 14 euri. Visa- ega Masterkaarti ei söönud ja Maestrot meil ei olnud. Õnneks saime sinna sula toppida, mille ülejäägid ja kviitungi masin nii hooletu purtsakaga alla kopsikusse sülitas, et me hakkasime mõlemad kõva häälega naerma. Kõikjal pahased pilgud. Saadud kviitungi vahetasime noorsandi juures mingiks uueks paberiks, mille peale ületeeputka-mutt meile tuliuued transiitnumbrid minutiga valmis tagus.
Ja ega siis ei olnudki enam muud teha kui ostetud auto ära tuua, rendikas ära viia ning ühe jutiga 1903 km koju ära tulistada. 22-e tunni pärast Viljandisse jõudes näitas meie vast-ostetud 2010 aasta Insignia kütusemõõdik keskmiseks kuluks 5,1 l/100 km kohta, millega me mõlemad loomulikult väga rahule jäime. Muid vigu ka teel välja ei tulnud. Seega…võib öelda, et õnnestus! Ütlesin veel Kuldarile, et lähen siit bussiga edasi. Pole ju mõtet niisama Tallinna ja tagasi kütta. Ta oli nõus. Mõistan.
Bussijaamas arvas piletimüüja mu lontivajunud nägu nähes, et tuldi vist röövima, aga oli sellegipoolest valmis mulle pileti müüma. Kaardiga ei saanud – ainult sulas. Aga vahet enam polnud kah. Mäletan selgelt, et läksin bussi… Väljudes vahtis mind altkulmu iga viimane kui silmapaar. Äkki läksin norskamisega vähe liiale…
Kulud kokku:
Kütus – 106+ 22+40
Motell koos vihaste šnitsitega ja kohaliku õllega õhtusöögiks ning hommikusöök – 88
Lennupiletid – 93