Enne Hiina reisi hakkas tunduma, et mul on eesootavateks oludeks sobilik seljakott puudu. Olemas olid nii korralik matkaseljakott kui ka väiksem päevamatkakas… aga sellist viisakamat, millega väärtuslikumat kola lennuki salongi võtta ning linnas endaga kaasas kanda, kodusel varustuseriiulil ei leidunud. Olemasoleva päevamatkakotiga oleks ehk saanud, aga sellel puudus äärmiselt vajalik läpakatasku ning veidi mitte-salongisobilike mõõtmetega kotiga oleks ehk lennujaamas keeruliseks läinud.
Ootused uuele kotile olid kõrged – esiteks oli vaja, et kotis oleks läpakatasku. Teiseks pidi uue koti küljes olem vähemalt üks väline ning kergesti ligipääsetav tasku veepudeli või vihmakeebi tarbeks, paremal juhul isegi kaks. Kolmandaks pidi kotiga kaasas olema vihmakate, et väärt arvutus- ja fototehnika ning tähtsad paberid taeva avanedes märjaks ei saaks. Neljandaks nägi ideaalse koti visioon ette ka mingit kiirkinnitust, kuhu nobedalt jope või liivased plätud saaks kinnitada jne. Ja noh, siis võiks ju uuel kotil olla ka veidi mahutavust, et mõned vajalikud asjad kaasa võtta ning mugavad õlarihmad, mida annaks eest üksteise külge kinnitada. Ja siis veel see väike asi, millest ma üle ega ümber ei saa – Fjällräven.
Nagu imeväel, leiduski polaarrebase tootevalikust sobilike parameetritega seljakas. Lippasin rõõmsalt poodi ning jäin välja valitud Skule 30-liitrist kotti umbusklikult põrnitsema. „Nii väike?“, käis esimese emotsioonina peast läbi. Vaatasin kotti siit ja sealt, proovisin selga ning riputasin seinale tagasi.
„Suuremat pole?“
„Nõup!“
„Ok, magan öö ära. Eks siis selgub. Veidi on veel aega…“, lohutasin ennast ja sõitsin minema.
Järgmiseks hommikuks oli selge, et mul on seda kotti ikkagi vaja. Kuna visuaalselt ja kubatuuri poolest veidi suuremat polnud, tuli leppida olemasolevaga. Süda täis kergeid kõhklusi, tõin koti poest ära ning asusin pakkima. Üllataval kombel mahtusid kõik vajalikud asjad ära. Läpakas oma kohale; telefonilaadija, hambahari, spork ja muu jämedam mudru laka sisse ning kogu vajaminev elektroonikavärk ja fotokas koos tähtsate paberite ning paari riideesemega koti kõhtu. Kõrvaklapid, mälupulgad, salfakad ja muu peenmudru mahtus ilusasti laka alumisse taskusse. Tõmbasin luku kerge hämminguga kinni ja jäin põhjatut kotihakatist vaatama.
Punnis seljakott näis enesekindlana, justkui andes mõista, et temasse võiks vabalt veel mõned asjad toppida.
Ja nii me toona teele läksimegi ning oleme erinevatel teedel olnud seni. Lisaks Hiina, Sri Lanka, Malaisia, Singapuri ja muudele euroopa-sisestele reisidele on sellest põhjatust kotist saanud minu igapäevane truu kaaslane. Kui aus olla, hämmastab selle koti mahutavus mind tänase päevani. Kotihakatis justkui ei plaanikski millegi ees risti ette lüüa ning alati mahub sinna veel midagi. Ja siis veel midagi. Ja veel…
Ainsateks miinusteks on veidi umbne seljaosa ning ebamäärane kuju, kui tühjema kotiga kuhugi teele asud. Ja ega ta tühjalt nurgas seisteski teab mis graatsia pole. Ja mis siin salata – jah, kui toona oleks suuremat kotti (Skule 40) saada olnud, oleks selle võtnud (aga õnneks polnud) ning sellevõrra veelgi rohkem asju kaasas tassinud. Mis omakorda teab mis tark tegevus pole…
