Loksusime bussiga hotelli poole. Väljas hakkas hämarduma ning loojuv päike maalis kaunisse punakaskollasesse tooni sajad teede äärde jäävad pagoodid ja stuupad. „Ma teen nüüd veel paar gruppi ära ja lähen seejärel mungaks“, teatas kohalik giid järsku. „Mungaks?“, imestasin mina. „Jah, ma olen igal aastal ühe kuu munk…“
Tuli välja, et sellist elulaadi harrastavad Myanmaris paljud mehed ja naised. Need, kes kogu oma elu mungaks olemisele ning vaid Budismi õppimisele ei soovi „kulutada“, käivad parema elu ning heade tegude (good deed – act of kindness) kogumiseks vaid lühiajaliselt austusväärset mungaelu elamas.
Et jutuga edasi minna, panen kohe õiendisse kirja, et edasine tekst ei pretendeeri kõikehõlmavale maailma tõele, vaid baseerub kohaliku mehe räägitud jutule, millest osa minu ajukäärdudesse takerdus.
Selleks, et mungaks minna, on vaja kolme luba. Esiteks peab lubama isa, seejärel naine ning kui peres on kasvamas poeg, on vaja ka tema soosivat kinnitust. Sama reeglistik kehtib ka naistele – vaid selle vahega, et ühe loa peab välja kirjutama abikaasa. Kui load käes, võid sirge seljaga kloostrisse kõndida ning mungaks hakata. See pole aga tavaelust välja-astujale sugugi lihtne. Lisaks nõutavale kiilale peale (nii meestel, kui naistel) on Myanmari Buddha-munkadele kehtestatud 227 erinevat reeglit/keeldu, millest iga endast lugu pidav munk kinni peab pidama. Näiteks – keelatud on kasutada elektroonilisi seadmeid ja kui kuhugi on vaja minna, tuleb seda teha jalgsi, mitte ühistransporti kasutades jne. Nende 227 erineva reegli ja keelu seas on viis ülimat, millest tuleb kohaliku harrastus-munga sõnul kinni pidada iga jumala päev. Põhimõtteliselt on tegemist 10-käsu kompaktsema versiooniga, mis peaks üllast mungaelu elavat ja/või end Budistiks pidavat inimest õigel rajal hoidma. Kas ülejäänud 223 on igapäevaselt valikulised, või kuidas seda reguleeritakse, jäigi paraku arusaamatuks.
Elu ise on aga lihtne – ärkad kell 4 hommikul, pesed ning seejärel mediteerid Buddha kuju ees pool tundi. Kell 5 hommikul süüakse ühiselt hommikusööki ning peale seda minnakse linna/küla-peale andamit koguma. Kuna munkadest peetakse siin väga lugu, tulevad ka tavainimesed varahommikul tänaval jalutavatele munkadele raha, puuvilju ning riisi annetama – saades seeläbi ise paremateks inimesteks. Mungad kõnnivad rivis, igal ühel pronksikarva pott käes, millesse külainimesed soovitud andamit poetavad. Kõige ees marsib aga pronkskella kandev munk, kes kellukest puunuiaga tagudes pööblile märku annab, et mungad on tulemas. Nagu jäätiseauto, või midagi sellist.
Kui ring tehtud, viiakse andam ära, mediteeritakse ning sätitakse end valmis 10.15 toimuvale lõunasöögile. Ja see jääb ka päeva viimaseks söömiseks. Kui pilt pika päeva peale ära hakkab minema, juuakse värsket mahla. Ülejäänud päev veedetakse mediteerides, Buddha õpetusi õppides ning nooremaid kaasmunki õpetades.
Oma suureks üllatuseks, ning ehk ka ehmatuseks, tundus mulle selline lähenemine äärmiselt lummavana. Heita igal aastal kogu ülejäänud maailma koorem õlgadelt, lülitada välja kõik selle maailma mugavus-vidinad ning istuda kuu aega täiesti teistsuguse rutiini keskel, õppides midagi uut ning samal ajal end viimaste rakkudeni restartida… Hmm… Veidi ehk isekas, aga kui see kõrvale jätta, tundub ju äärmiselt ahvatlev. Ka mu harrastus-mungast giid kiitis sellise mõttekäigu ja tegevuskava heaks. Ülla mõtte miinuspoolteks on ehk vaid see, et kogu õppetöö ja omavaheline keskustelu toimub Pali ja Sanskriti keeles, millest mul pole õrna aimugi. Selle peale lubas mu uus Myanmari sõber mind oma tiiva alla võtta ning kogu vajaliku inglise keeles lahti seletada.
Enne, kui buss hotelli ette jõudis, vaatas mees mulle sügavalt silma ja küsis:“By the way, what is your religion?“
Ei osanudki midagi vastata… Kuidas ma talle seletan, et olen Dudeistliku maailmavaatega nõks-hipist ateist, kes suure osa oma elust hoopiski reisimisele ja maailma põnevuse ning lummuse avastamisele pühendab?
