Selles maailmas on mõned autod, mis minu süsteemist enam välja ei lähe. Mõnega sõidad ja ei juhtu justkui midagi, teine aga seob end salaja su DNA-ga ning jääb sind eluks ajaks kummitama. Üheks selliseks autoks on Opel Ampera. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda lummavamaks ta muutub.
Emotsioon ja paralleel – Tagasi tulevikku
1981-aastal veeres tootmisliinilt maha esimene DeLorean DMC-12. Tegemist oli DeLorean Motor Company ainukeseks jäänud mudeliga, mille prototüüpi näidati maailmale juba 1976-aasta oktoobris ning mida tuntakse täna lihtsalt DeLorean-ina. Vaid Ameerika turule mõeldud sõidukit toodeti aastatel 1981-1983 kokku kõigest 8583 eksemplari. Seda tänu uue mandri toonase autoturu erakordsele madalseisule. Tõenäoliselt oleks DeLorean, hoolimata oma futuristlikule ning ajast ees välimusele ja tehnikale, mingil hetkel lihtsalt ajaloohõlma vajunud, kui „Back to the Future“ filmitriloogia kõnealust sõidukit maailmakuulsaks poleks teinud.
35 aastat vana DeLorean näeb ka tänases maailmas futuristlik välja ning tänu filmikuulsusele on toonane futu-auto tõusnud kõrgesse hinda kollektsionääride seas – hinnanguliselt on toonasest 8583-st autost alles umbes 6500 hinnalist eksemplari.
Sarnane mõttekäik ning emotsioon valdas mind esmakordselt Opel Amperaga kokku puutudes. Tegemist on ilmselgelt julgeid ning futuristlikke jooni omava autoga, mis tänaval lakkamatult pilke püüab. Põnevat tagaosakujundust toetavad põnevad küljejooned ning massiivne esiosa. Tulevikuvisioon ei lõpe aga välimuse juures, vaid kandub edasi auto sisemusse – armatuurlaud on laenatud justkui mõnest kosmilisest õhusõidukist ning kahele inimesele mõeldud tagaiste lisab erilisusest lugupidava inimese jaoks vaid lummust juurde. Kaks suurt digitaalset ekraani lisavad kosmoselaeva tunnet veelgi. Pimedas tärkab kogu armatuurlaud justkui uuele müstilisele elule.
Miks ma sellest taas kirjutan? Seda tegelikult üsna lihtsal põhjusel – kontrollimaks, kas 2011-aasta talvel tekkinud esmaemotsioon on aastatega kuidagi muutunud. Kas Ampera mõjub täna, mõne aasta vanusena, kuidagi teisiti ning kas osa toonasest lummusest on kuhugi kadunud…
Ei. Nii huvitav, kui see ka ei ole, on särtsu-Opel täna veelgi värskem ning paeluvam. Disain mõjub endiselt futuristlikuna ning sisu ja sõiduomadused lausa kutsuvad sõitma. Väike kütusekulu koos mugavate istmete ning istumisasendiga meelitavad ette võtma järjest pikemaid teekondi. Suhteliselt tagasihoidlikuna tunduvasse pagasiruumi mahub üllatavalt palju ning selle kangast pehme kate võtab mõnusalt muigama.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tõenäoliselt tabas Amperat (Eestis) samalaadne saatus, mis DeLoreanigi – väärt ning oma ajast ees sõiduk sattus turuletulekuga lihtsalt valesse aega. Kohalik elektriautodele mõeldud toetus ei laienenud tänu Ampera mootoritelahendusele täies mahus ning suhteliselt krõbe hind tegi sõiduki paljudele ihalejatele kättesaamatuks. Ometigi on mõned isendid meie teedel liikumas ning sunnivad endale rahulolevalt muheledes järgi vaatama. Seda sunnib tegema mesimagus teadmine, et kunagi laiutab üks selline isend ka minu garaažis.
Eeldatavasti satub ka Ampera ühel ilusal päeval filmilinale ning “talle” saab osaks ärateenitud surematu kuulsus. Uhkelt võtab ta sisse auväärse koha teiste filmilinalt tuntud kultusautode reas. Ja nii peakski olema.
http://www.edmunds.com/car-reviews/features/top-102-movie-cars-of-all-time.html
Aga mis kõige parem – erinevalt DeLoreanist on Amperaga võimalik kõigil huvilistel sõita. Opeli esindustes on arvatavasti mõned veel alles – võta, sõida ja proovi!