Möödunud nädalavahetusel kondasime taas. Tegelikult hakkas juba reedel vaikselt rappa ajama, kuid mugavus sai võitu ning seetõttu sõitsime esimese hooga hoopiski Kõo lähistele ema juurde. Rääkisime veini kõrvale matkajutte ning vaatasime eelmiste reiside pilte.
Hommikul ärgates oli raba-tõmme veelgi tugevam. Kuna tavapäraseid ja poppe rabasid enam teha ei viitsinud, otsustasime proovida mõnda uut, väikest ja nurgatagust. Matka-skenes aktiivselt osalev ema soovitas Aimla külje all olevat Parika raba ning selles asuvat Väikejärve ümbrust.
Mõeldud-tehtud. Keerasime autonina vihmasajust hoolimata Tääksi poole ning andsime mööda vesist kruusateed minna. Üldest suund Aimla peale ning otse raba suunas. Meie sõidu peatas lahe metsa sisse kasvav vana majajäetud kahe galonkaga tankla. Need on millegi pärast sama lummavad kui hiiglaslikud kolhoosiaegsed telliskivimonstrumid, mis kogu oma tontlikuses kõike kaduvat oodates väiksemate teede ääres vaikselt lagunedes seisavad.
Sellised tanklad on muutunud tõelisteks rariteetideks, mida kohtab kodumaal ringi uidates üsna harva. Üks selline, küll veel vaikselt toimetav, seisab Võrtsjärve äärest väiksemat teed pidi Suure-Jaani poole keerates. Jube mõnus. Huhh…
Väikejärv on kaunis südamekujuline veekogu Parika rabas. Järvekese ääres on RMK katusealune, mille all saab mõnusalt pikniku pidada. Järve ümber lookleb väike jalarada, millelt keeravad maha rabasse viivad rajakesed. Üks lõpeb kohe raba serval, teine jätkab tänu sinna rajatud väikesele laudteele mõnda aega rabasügavusse ning lõpeb siis kahe istumisplatsiga tillukese rabajärve ääres. Kiidusõnad tuleb siinjuures edasi öelda RMKle, kes oli raba ning talveniiskuse käes libedaks muutunud laudteelauad üle löönud peenikese traatsõrestikuga, muutes jalgealuse mõnusalt turvaliseks ka jäistes oludes. Ka vihmane ilm pöördus järve ja rabarekte käigus päikesepaisteliseks ja kevadiseks. Ja nii see üllatavalt lummav ja mõnusalt salapärane paik end meie kaardile sättiski, jäädes suvist taaskohtumist ootama.
Hiljem tee- ja kohvitassi taga tiksudes ning järgmise päeva plaane tehes ei pidanud Maris enam vastu ning kirjutas paar sõna juba teist hooaega kasutuses olevate Keen Durand Polar saabaste kohta.
“Need karvase äärega saapad jäävad lettidelt kohe silma oma stiilsusega. Kui muidu on Keen minu jaoks liiga suure ja esile kerkiva ninaosaga, sest naisena sooviks ju alati pigem, et jalg näeks väike ja kitsas välja, siis need Keeni talvesaapad ostsid end ise ära. Rääkimata mõnusast välimusest, on need jalas mugavad ja ei väsita jalga ka pikal raba-metsa matkal.
Keeni talvesaapad, mis peavad kuuldavasti sooja ka -40 kraadise pakasega, on kasutusel olnud nüüdseks juba kaks hooaega ning näevad välja kui uued. Saapad on ideaalsed matkamiseks nii talvise pakase ja lumega kui ka porise Eestimaa varakevadega, hoides jalast kõvasti kinni ning püsides sooja ja kuivana.
Igati kasulik investeering!”
Ja nagu juba kombeks on saanud, ei sõitnud me maalt otse Tallinnasse, vaid uhasime Emumäele ning sealt õiget suunda hoides kõige otsemat teed mööda koju. Imeline, milliseid põnevaid kohti niimoodi avastab.
Galerii:
