“Hey, Mister! Osta Rikša ära. Ainult 300!”, jauras juba pikemat aega järgi kõndiv India tänavakaupmees.
-“Hei! Sada saad. Mul rohkem pole.”, ütlesin mina kergelt mühates ja esialgu vaid rahule jätmisele panustades.
-“Noooooou, 200, my friend… Luuk ät iit, mään!”
-“Nõup, mul on ainult sada. Kui sada võtad – saad.”
Vahetult enne bussi astumist nõustus müügimees mu pakutud hinnaga. Oli küll veidi pahur ja tujust ära, aga võttis sajase ikkagi vastu ning ulatas laheda Rikša mudeli.
“Anna mullegi!”, hüüdsid teised eestlased sajased näpus järjekorda moodustades.
Vana vajus näost ära, aga pakkumisest enam keelduda ei saanud. Seisis seal kurvalt ning jagas sajaka eest kõik oma Rikšamudelid laiali.
Hiljem tuli välja, et saime mudelid veidi odavamalt, kui pakendile trükitud jaehind ette nägi. Ime ka, et kutt suurest tükimüügist hoolimata näost ära vajus.
Mis teha, elu on… nagu elu käib.
