Mõni päev kohe on selline, et ärkad hommikul maru vara üles teadmisega, et nüüd hakkad hirmsat moodi tööd tegema. Pesed klahvid puhtaks, kraabid sulajuustu kuivikutele ja istud arvuti taha. Avad montaažiprogrammi ja vajutad enda õigele lainele viimiseks “play” nuppu. Surud kuivik käes ennast mugavalt ebamugavasse kontoritooli ja jääd juba peaaegu valmis monteeritud matkasarja osa vaatama. Vaatad selle pooleli jäänud kohani ära, võtad sisse tööasendi ja…
Enne vaatad veel igaks juhuks meili ja kalendrisse. Selgub, et pead lõuna paiku kokku saama ajakirjanikuga, et talvereisist rääkida. Piilud kella – aega on. Vajud taas ebamugavasse tooli ja haarad hiirel sarvist. Pea aga hakkab otsas oma asja jaurama. Ketrab talvise sõidu mõtteid ja emotsioone. Tuletab meelde kogetut, üksikasju ja muid nüansse. Mõned tunnid hiljem saad aru, et oled suutnud valmis monteerida vaid üksikud matkasarja minutid. Aeg hakkab ka nagu otsa saama ja sätidki end minekule.
Kohvikus istudes ja ajakirjanikuga rääkides täitub pea veelgi enam matkamõtetega. Ühel hetkel on intekas läbi ja peagi veidi selgem. “Nüüd lähen koju ja teen kasvõi selle pooliku osa täna valmis. Raudselt!”, mõtled koju sõites.
Järgmiseks on nagu tellimise peale selg kange ja keha vajab sirutamist. Kõnnid mööda tuba ringi ja pilk jääb juba pikalt esikus seisvale “Walter Mitty salajase elu” plakatirullile peatuma. “Mis siis ikka, panen seina. Saabki vähe sirutada”, lohutad ennast ja asud knopkasid otsima. Aga kuna knopkasid on vaja nagunii otsida ja siis veel seinal plakatile õige koht valida, paned meelelahutuseks mängima sama võrratu filmi veelgi võrratuma soundtracki.
“Viga!!!”, riidled endaga, sest tead täpselt, mis sellest kõigest nüüd välja tuleb.
Pressid knopkad läbi vana krohvi seina ning istud diivanile, et tehtud tööle pilk peale heita. Arvuti kõlaritest sinusse voolav muusika võtab sind hoobilt kaasa. Istud, kuulad, vaatad ja naudid filmimälestusi, mis segunevad peas su enda unistuste ja mõtetega. Kiskudes sind kaasa üha uutele mõtterännakutele juba käidud ning käimata radadel. Muusika mängib, plakat seisab liikumatult seinal. Liiguvad vaid mõtted ja aeg. Tiksudes muusika rütmis su uhket tööpäeva õhtusse. Õhtusse, vastu uutele kohustustele…
Ühtäkki avastad end taas arvuti tagant. Montaažiprogramm on sujuvalt kinni pandud ning kuvaril laiutab bookinghouse.com, mille kust-kuhu väljadele on trükitud Peterburi-Ulaanbaatar.
“603 euri?!? Fakk!” “Aga äkki Almatõsse ja sealt siis kuidagi bussiga edasi? Palju odavam ju…” Peaasi, et lõpuks taas Mongooliasse. Sinna, kuhu 2011 aastal minust palju maha jäi. Kust ehk oleks veel midagi otsida. Midagi leida. Midagi õppida ja mõista. Kondaks bussiga mööda seda hiiglaslikku riiki, teeks pilte ja oleks. Lihtsalt oleks.
Ma ei tea, mis see on, mis mind sinna tõmbab. Ehk need inimesed. See hea tühjus. Midagi tuttavat… “The Ultimate Kingdom of Restart”
Ja siis avastad, et päev ongi õhtus. Kuhugi kadunud. Ära. Tehtud nagu ei saanudki suurt midagi. Aga pole hullu. Homme ärkan veel varem ja hakkan tegema. Ja, oi, kuidas ma siis teen…