Rumeenia-Ungari piir, 05.2015
Rumeenia-Ungari piiripunkti Ungaripoolses otsas on parkla. Rekkaparkla. Koht, kuhu jäävad parkima need, kelle sõiduajad on tundidesse veninud piiriületuse tõttu otsa saanud; kelle jaks on lõppenud või kes pühapäevase sõidukeelu tõttu siia redusse jäävad. Sellesse parklasse koguneb esmaspäeva ootama sadu veokaid. Juhid manööverdavad oma pikkade haagistega sõidukid uskumatu täpsusega pisematessegi pragudesse. Kes ees, see mees. Hilisemad saabujad pargivad end kohtadesse, mis esmapilgul võimatuna näivad. Neid, kes peene parkimisega hakkama ei saa, aidatakse. Kinni topitakse väiksemgi pragu.
Siin ei ole mitte midagi. Pole poode, pole kohvikut, pole ühtegi inimlikku mugavust. Kõrvalasuvas piiri-majas müüakse vaid teemaksu. Selles rääbakas majas on ka ainus WC. Ei, pigem peldik. Lihtlabane hardcore peldik, mille seinal rippuvale “close” kirjaga teatepaberile on teravamad kasutajad juurde kirjutanud “the door”
Selle ukse taga peidavad ennast kaks valamut, mille segistist voolab välja kerge pruunika varjundiga maitsetu vesi. Järgmises ruumis on kolm räpast pissuaari, millest üks on kirja kohaselt samuti “close” ja vaid üks mitte-kinnikruvitud sissepääsuga kaka-area. Ilma paberi, prill-laua ja igasuguse sanitaarsuseta.
Väljas on aga paarsada kõikde inimlike vajadustega meest, kes seadusega terveks ööpäevaks seisma sunnitakse. Häda sunnib aga kõiki, kes eelnevalt midagi söönud on ning seetõttu on platsi tagumises nurgas asuva hüljatud piiri-maja tagune julmalt junne täis tulistatud. Pruun ja valge käsikäes. Käidud on tõenäoliselt umbes kuussada korda ning käiakse edasi, sest loodus ajab peale ja kuhugi mujale minna pole. Suurema tuulega lendavad parklas ringi kümned komeedi-pildiga valget tooni pehmed paberid, tekitades elevust ühekeelsetesse kogukondadesse sumisema ja sotsialiseeruma kogunenud veokajuhtides.
Teha pole siin midagi. Kes naudib veoka külge kinnitatud satipanni vahendusel 90-telekanali pakutavat programmi, kes loeb, kes tegeleb sellega, mis 5-eurisest järele, maha või alles jäi, kes joob niisama aega surnuks.
Jah, see ei ole klassikaline turistiauk. See ei ole parkla, kus teedel rändavad teelised, matkaautod ja matkajad puhkepausi teevad. Siin peatuvad mehed, kelle jaoks ei ole need olud võõrad. See on osa nende igapäeva töö-elust. Aga kas selline võiks olla riigi esimene peatuspunkt? Esimene emotsioon? Meeleolulooja? Visiitkaart?
