Öeldakse ju, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta. See konkreetne isend suutis aga eelmise aastaga ühe uue triki ikkagi selgeks õppida – Selle asemel, et keset reisi omale avatud käega ilge laks mööda otsaesist lüüa ja tõdeda, et „Kurat, akrediteerimine läks meelest ära!“, asusin ma vastavat protseduuri juba enne minekut teostama.
Paar päeva ei töötanud messi kodukal akrediteerimise lehele pääsemise link. Kui see kord tööle hakkas, täitsin vajalikud väljad ning vajutasin „Send“.
Seejärel saabus vaikus – nädalaks. Eelmise teisipäeva hommikul tuli vastus nõudega lisakinnituste järele. Et saatku ma paari hiljutise artikli lingid, sest muidu nad ei usu, et ma ikkagi autodest kirjutan. Panin linkidele kauni eksistentsi õigustava kirjaga kaasa ning saatsin ära. Hetke pärast tuli veateade – „Saaja postkast on täis. Proovige hiljem uuesti.“ Loomulikult proovisin. Kohe mitu päeva, kuniks neljapäeva õhtul kiireloomuline vastus siiski läbi läks.
Seejärel saabus taas vaikus. Vaikus, mis kestab siiani. Seega olen ma taas ilma akrediteeringuta teel suure automessi poole, lootuses, et minu osavõtuõigust tõendava paberi siiski järgneva paari päevaga minuni jõuab. Sest muidu… Ei teagi. Printisin kodus igaks juhuks saadetud artiklid välja, et nendega kohapealses pressikeskuses lehvitada saaks. Kas sellest ka mingit tolku on, ei tea. Pariisi ma igatahes lähen ja eks siis selgub, mis saab.
Igatahes… Startisime kell 14.00 Riiast ja nüüd oleme Poolas Lomzas ning veetmas oma road-tripi esimest ööd. Tulemus, mille me oma kaheliitrisest automaatkastiga diislist välja pressisime on 4,3 l/100 km. Kui nüüd üdini aus olla, siis Lomzasse jõudes näitas mõõdik 4,2 l/100km, aga väikese navigeerimisvea- ja linnaringi tulemusena suutsime keskmist kulu veidi tõsta. Aga vahet pole, me oleme oma eesmärgist vaid 0,2 liitri võrra maas, ning homme on ootamas pikk päev koos imeheade kiirteedega, millel me oma soovitud tulemuse tõenäoliselt ka üle sõidame. Eeldusi on.
Millised on meie ökonipid, küsite?
Me sõidame piisavate rehvirõhkudega ning 80 km/h. Proovime mitte pidurdada ning edeneda võimalikult stabiilselt. Ja ega siin muid nippe polegi. Kui vaid see, et asulates proovime sees hoida võimalikult kõrget käiku.
Nüüd aga magama, et homme varahommikul saksa poole edasi tulistada. Või noh, mis tulistada… vaikselt veereda ning lasta veokatel endast mööda sõita.
Teine päev
Ökosõidu teine päev algas nagu teine päev ikka. Vara üles ja hotelli sööklasse hommikusöögile. Poolakatele omaselt on enamus asju munast. See sobis uduse ja uimase päevaga ilusasti ning täitis kõhu – andes jõudu pikale venida ähvardavale sõidupäevale. Jaitšnitsa ja keeduviineri kõrvale muljetati eilseid mõtteid. Selgus, et parim tulemus erines meie omast oluliselt. Leedukate teine meeskond oli kulunäidikule sõitnud 3,9 l/100 km. Vähe sellest! Hotelli jõudsid nad kell 1 öösel ning startinud olid juba kell 4 hommikul. Fännide meeskond oli teisel kohal – tulemusega 4,2 ning seejärel meie jagamas kolmandat ja neljandat kohta. Kuna lootust veel oli, leppisime Argoga kokku, et üritame ühe päeva veel.
Autosse istudes sisestasime navigatsiooniseadmesse järgmise etapi lõppu tähistava linna – Dortmund. Peale väikest raalimist teatas geps, et sõita on 1157 kilomeetrit. Kell näitas 7:46 ning ökosõit läbi pika Poola ja Saksamaa võis alata.
Täna hommikune taktika oli veidi erinev. Proovisime sõita 75 km/h ja vaadata, mis saab… Sai see, et Varssavist alguse saava kiirtee jaoks oli see liiga aeglane. Liiga aeglane oli see ka meie teise etapi lõpp-punkti jõudmise aja suhtes. Seega sättisime ennast taas tuttavale 80-le ning andsime tuld. Sadakond mööduvat rekkat hiljem vaatas meile mõõdikult vastu uus ja huvitav tulemus – 4,0!
Motivatsioon tõusis, ilm läks paremaks ning lõpuks sai ka venima kippunud Poola läbi. Kõikidest ponnistustest hoolimata jõudsime poole maa tähiseni alles kell 16:30. See tähendas aga omakorda seda, et tänase päeva numbri sees me seda etappi ei lõpeta.
Praegu on kell 18:52 ning me oleme kuskil Berliini lähistel. Sõita on veel kõvasti. Argo on taas roolis ja mina üritan blogi kirjutada, et seda mitte öösel teha. Ilm on ilus. Väljas on 19 kraadi sooja ning päike paistab. Hetkel on teada, et mingil imelikul põhjusel said Muuk ja Esta kiirteele alles kuskil Poznani juures ning on meist 180 km tagapool. Fännide meeskond on meist 100 km eespool. Kulu pidi meiega võrdne olema. Teistest pole hetkel kuulda midagi. Samuti ka minu akrediteeringust…
21:45 : Stau – 45 minutit
01:20 – Lõpuks hotellis. Keskmine kulu 3,9 l/100km. Ilus! Saluut!
Kolmas päev
Kui me Argoga hommikul kell 5:45 hotellis ärkasime, olid leedukad juba Belgias. Olid teised jälle maru vara minema leekinud, et suhteliselt sõidukitevabas keskkonnas head tulemust sõita. Ja ega meilgi muud üle jäänud, kui kõht saksapäraseid hommiku-võileibu täis süüa ja teele asuda.
Tegelikult oli algamas teist moodi võidusõit. Kuna meie Pariisis asuva hotelli juurde mahub parkima vaid viis autot seitsmest, siis oli tänaseks lisakohustuseks kohale jõuda lisaks ilusale ökonumbrile ka esimese viie hulgas. Tagumisele paarile pidi osaks saama autode parkimine hotellist veidi eemale.
Hoolimata peale pressivast soovist omale ikkagi hea parkimiskoht saada, võtsime rahulikult. Teadsime, et oleme eelpool mainitud leedukate järel teisel kohal ning mitte vaid hetke distantsilt, vaid ka ökoarvestuses – nende 3,8 meie 3,9 vastu. Seega kruttisime kiirushoidikule taas 80-se tunnikiiruse ning lasime asfaldil rataste alt mööda venida.
Eelmine pikk päev ning kolme-pooletunnine uneaeg tegid sõitmise eriti raskeks. Mitte, et sõita oleks raske, aga kõik tundus kuidagi venivat. Rekkad tuiskasid mööda nagu eelmistelgi päevadel, sõiduautod kihutasid teises ning kolmandas reas ning meie kangekaelselt oma esimeses. Mõneti hea ja rahulik – keegi ei jää jalgu, aga ütleme nii, et veokameeste kõrtsi ette oma ökoautoga seisma poleks tahtnud jääda. Eriti just Belgias, kus veokarahvas kuidagi eriti halvas tujus tundus olevat.
Finišisse jõudsime kell 15:30. Suure osa ajast pidurdas ära hommikune ummik Saksamaal. Teise litri pani Pariisi liiklus, mis baseerub mingitel arusaamatutel reeglitel. Mustmiljon autot segatuna nende vahel hullunult manööverdavate rollerite ja väiksemate mootorratastega. Sekka veel vastassuunas kihutav politsei-ekipaažide trio.
Hoolimata kõigest jõudsime ühes tükis ja vigastusteta oma uhkesse hotelli. Tulemuseks jäigi seesama 3,9 liitrit sajale ning seda 69 kilomeetrise keskmise kiiruse juures. Kusjuures päeva keskmiseks saime koguni 3,6 liitrit! Hetk hiljem selgus, et leedukad olid kohale miitšitanud 3,8 liitrise keskmisega. Seega kuulub võit tõenäoliselt neile.
Niisiis jäi meil esimene koht ka sellel aastal saamata. Täpne seis selgub siis, kui kõik ekipaažid on kohale jõudnud ning oma tulemused registreerinud. Küll aga sai kõvasti sõita ja kuhjaga uusi toredaid ning õpetlikke kogemusi. Tuleb välja, et kui sulle liikluses keegi ette ei jää (kasvõi siis kõige aeglasemalt sõitmise tõttu), ei lähe peaaegu üldse närvi. Ning see on taaskord igati positiivne tõdemus. Positiivne on ka see, et autodega annab väikeseid nippe kasutades väga ökonoomselt sõita. Samuti näeb aeglasemalt sõites palju rohkem ning jõuab erinevatele olukordadele kiiremini reageerida.
Homme läheme suurele Pariisi Autonäitusele. Enamus meist sammub uhkelt ja akrediteeritult messihalli sisse, mina aga suundun pressikeskusesse oma artiklite-, vastuseta meilide- ning pressikaartidega vehkima. Ja kui kõik õnnestub, pääsen minagi esimest korda sellele võimsale autonäitusele.
Mess
Messipäeva varahommikul sättisin sammud pressikeskusesse. Tutvustasin ennast ning selgitasin probleemi olemust. Teisel pool letti seisnud sõbralik neidis seletas midagi kohalikus keeles tülpinud näoga kolleegile, ning küsis seejärel püüdlikult: “Where iz your card?”
Ulatasin igaks juhuks pressikaardi ja isikutunnistuse.
– “Where iz ze date? Iz it real?”, päris neidis pressikaarti uudistades edasi. Seletasin siis, et sellised meil ongi, on päris, aga kehtivusaega tõesti pole. Püüdsin olla väga enesekindla näoga ja noogutasin igaks juhuks pidevalt.
– “A you a blogger?”
– “No, journalist.”
– “Hmm…”
Olukord tundus näppude vahelt ära libisevat. Liiatigi oli minu kõrval seletav mees just valjul häälel mittesobivaks kuulutatud.
– “Articles?”, nõudis neidis.
Olin igaks juhuks välja trükitud artiklid juba eos näpuvahele haaranud ning ulatasin need üle leti. Mingil põhjusel ei lase Motors24 lehekülge niimoodi välja printida, et sinna ka logod ja muud tähtsad asjad jääksid. (Tõenäoliselt ma lihtsalt ei oska) Nende asemel algab leht mingi lingipuntraga, mis muutis välja prinditud lehed visuaalselt selliseks, nagu ma oleks need just ise hotellis valmis trükkinud.
– “Hmm, blogger…”, vangutas neidis pead, ning printis sissepääsu tagava paberilehe välja.
Nüüdsest olin ametlik ning põnevust täis messipäevad võisid alata.
Kaheksas messihallis laiutav autonäitus pakkus palju huvitavat, kuid jäi minu hinnangul oma uudismudelite vähesuse tõttu eelmise aasta Genfi näitusele siiski alla. Peamised märksõnad võtsid ilmekalt kokku sõnad – “Roheline” ning “Maasturlik”.
Esimene tähendas enamasti alternatiivsete kütuselahenduste pakkumist. Olgu nendeks siis näiteks elektri-, hübriid-, pistikhübriid-, õhu- või gaasi ning ka muudel alternatiivkütustel töötavate mootorite lisamist traditsiooniliste jõuallikate hulka.
Teine aga niiöelda maasturlikuma näoilme kujundamist – Lisades plastikdetaile ning tõstes kliirensit. Ja loodetavasti saab mõni neist ka nelikveo võimaluse.