Ma ei olnud juba aastaid täiesti niisama mootorrattaga sõitnud. Täitsa niisama sõitmise all mõtlen sõitmist lihtsalt sõitmise pärast – et lihtsalt tahadki sõita ja kogu lugu. Harrikas sai ühel ilusal sügisel uuele omanikule ulatatud ning seejärel läks nii nagu läks. Kui nüüd järele mõelda, siis 2011-aasta kevad oligi vist viimane kord… Vahepealsetel aastatel on mõnede tsiklitega ikkagi sõita saanud, kuid seda siis juba pigem ajakirjanduslikel kaalutlustel ja eesmärkidel.
Nüüd aga, peale viimast suvereisi, tundsin endas tungi mõneks päevaks lihtsalt ära kaduda. Üksi mööda kaunist kodumaad restartimise eesmärgil ringi uhada ning reisilt toodud meened kallite inimeste vahel ära jagada. Seega helistasin kohe peale piiriületust Honda Balticusse Aivole ja palusin endale ühe kohvritega mootorratta anda. Hoidsin veel hinge kinni, et äkki on F6B vaba. Või ehk isegi suur GoldWing ise… Aga ei! Saada oli vaid Honda Crosstourer, millelaadsega ma mõned aastad tagasi korraldatud roadtripi käigus kui kuivale tõstetud kala küllili vajusin. Viga polnud loomulikult rattas, vaid minu lühikestes, aga selle eest paksudes jalgades, mis tähtsal hetkel mahatoetades piisavalt tuge ei pakkunud.
Eelnenust johtuvalt läksin järgmisel päeval Catweesi ratast nõutama kerge eelaimdusega. Et mitte öelda väikese hirmuga. Küsisin veel Allanilt, et “Äkki on midagi muud saada?!?” Vastuseks sain, et üks CB500F on. See aga minu kontseptsiooniga tollel hetkel kohe kuidagi ei haakunud. Seejärel polnudki enam muud teha kui käärisin oma sõidupüksid üles ning viskasin jala üle ratta.
Tunne oli mõnevõrra kindlam kui eelmisel korral. Asfaltil seistes ulatasid mõlemad jalad kuni päkkadeni maha ja mõningase sadulas kõõlumise tulemusena, sai ühe jala suhteliselt stabiilselt maaga ühendada. Abiks oli loomulikult ka see, et tegemist oli Crosstoureri automaatkastiga (Dual Clutch Transmission) versiooniga. See tähendas omakorda seda, et näiteks käiguvahetuse jala võis vabalt maha panna ja sinna jättagi, samal ajal piduri jalga rattal hoides, et teise poole jalg vähegi pikem oleks…
Mida kilomeeter edasi, seda suuremaks kasvas ka enesekindlus. Ratas istus ilusasti kätte, sadul oli ka peale pikemat istumist suur sõber ning tuuleklaas pakkus korralikku kaitset. Küljes olnud originaalkohvrid andsid rattale just selle välimuse, mille järele olen viimastel aastatel puudust tundma hakanud. Kohvritega rattal on selline seikluse ja matkamise hõng, mis minu maailmapildiga suurepäraselt kokku sobib. Jah… siinkohal tuleb enda vastu aus olla ja tunnistada, et olen viimaste aastate jooksul tõesti hakanud pika-otsa rattast puudust tundma. Millestki sellisest, mille kohvrid saab vajadusel kiirelt asju täis visata ning mugavalt nelja tuule poole minema kütta. Noh, näiteks Horvaatiasse, kui mujale pole aega minna. Sõidad mõned head päevad… no, nädalakese… siis tuled tagasi ja teed tööd edasi. Imeline.
Siinkohal tuleb veel ühes aspektis aus olla… Ma ei ole eelnevalt enduuroratastest just palju lugu pidanud. Olen olnud pigem paadunud kroomimees, kui paar Hayabusa-aastat välja arvata. Enduurokad pole aga väga meeldinud. Teagi nüüd, kas on asi olnud välimuses või siis lihtsalt minu mittesobivas füüsises…
Aga elul on kombeks ennast muuta ja koos maailmapildiga muutub vahest ka midagi muud. Loomulikult on siin ka see võimalus, et olen lihtsalt vana ja ei viitsi enam linnavahel foorist-foorini uhada või siis nädalavahetuseks kuhugi kokkutulekule jooma sõita. Või on mõtted ja soovid selgemaks saanud ning need ajavad üha vähenevas ajahulgas hoopis mingiks ajaks lihtsalt ära kaduma. Sõidad sutsu, restardid ja tuled uute mõtete ja hingamisega tagasi. Nagu mingisugune meditatsioon.
Ühesõnaga… Endalegi üllatuseks oli automaatkastiga Crosstourer juba tollest eelmisest korrast sisse sutsu kipitama jäänud. Ning mõte sellega mõned päevad mööda kaunist kodumaad ringi uhada, tundus lausa lummavana. Ja nii me siis läksime. Mina ja mootorratas – üks lühike, paks ja natuke krampis, teine aga kõrge, äksi täis ja valmis minema kõikjale kuhu vaid sarvist hoidev “master” käseb. Automaatkast ja kardaan on fantastilised lahendused ja mõeldud just minusugustele inimestele, kes tahaks võimalikult mugavalt mööda kõvat pinnast kuhugi kaugele veereda. Ära jäävad ebamugavad ketiõlitused ning käiguvahetused. Vastavate- ja hästi paigutatud nuppude abil saab käike ka nö. manuaalselt vahetada, et möödasõitudel operatiivsem ja vilkam olla. Ning tõenäoliselt tuleb pikemal reisil ette ka teisi olukordi, kus sellise võimaluse olemasolu marjaks ära kulub. Ja 1200-sest ja 95 kW-sest mootorist on maa ja ilm.
Tulles nüüd ikkagi tagasi selle paaripäevase sõitmistsükli juurde, tuleb tõdeda, et see oli kõik, mida ma oodanud olin. Ilm oli ilus. Teed samuti. Me saime tsikliga suurepäraselt hakkama ja mul oli üdini hea meel, et ma otsustasin mootorrattal selle aja ja vahemaa mööda saata. Oli ju 15 000- kilomeetrine automatk just lõppenud ning vaheldus kulus marjaks ära.
Viimase sõidupäeva lõunapaiku võtsin kalli tüdruksõbra pulgale ja sõitsime Palmse mõisa kõrtsi lõunat sööma. Kõrtsihoovil sagisid ringi rahvariietes ja erinevate rahvapillidega varustatud inimesed. Ja nagu hiljem välja tuli, olid algamas Lahemaa Torupillipäevad, mis päädisid õhtuse Kukerpillide simmaniga. Seega muutusid ka meie plaanid ning osavõtt sülle kukkunud rahvapeost muutus vastuvaidlematult meie päeva ühisosaks.
Ma olen oma aktiivse-mootorratturi päevil sattunud tsikliga igasugustele pidudele. Kuid mitte kunagi varem polnud ma sattunud niivõrd vabas õhkkonnas toimunud trallile, kus isegi kohalikud õlid olid rõõmsad, toredad ning äärmiselt sõbralikud ja viisakad. Pidu käis rahvamuusikute eestvedamisel nii kõrtsi sees kui ka kõikjal õues. Noored viiuldajad mängisid Kukerpillidega mestis ühe üdini tuntud ja armsaks saanud loo teise otsa ning rahvas tantsis nii, et higi lendas.
Ööpimeduses kodupoole sõites jõudsin järeldusele, et osadel asjadel on tõenäoliselt oma mingi seletamatu aura, millel on võimu su enda olekut või meelelaadi muuta. Muuta kasvõi natukene, et maailma väheke teise pilguga ning teise nurga alt vaadata. See aga avardab omakorda silmaringi ning muudab ehk avatumaks ja vastuvõtlikumaks uute asjade suhtes. Ma ei oleks julgenud kunagi loota, et üks nii-öelda tavaline restardisõit võiks kokku niivõrd mitmekülgselt positiivse emotsiooni anda, ning avardada maailma hoopis uutele aladele. Andes mulle nii palju uut.
Samas võib see muidugi ka lihtlabane kokkusattumus olla, aga seda oleks liiga igav uskuda.