Kuna ma kardan külma ja lähenev uus polaarreis tekitab minus kergelt öeldes kõhedust, siis olen erakordselt vara asunud oma varustust kokku sättima. Ja kuna ma suhtun sellesse täie tõsidusega, olles just selline varustusepede nagu ma olen, siis jagan seda teiegagi. Äkki keegi tahab veel teada.
Teiseks pean kohe ära ütlema, et see ei ole kommertstekst. Aga see võib nii tunduda, kuna suur osa minu matkavarustusest on pärit Matkaspordist. Ja seda siis sellel põhjusel, et Matkasport on minusse uskunud ning mind mu filmireisidel varustusega aidanud. Selle eest neile suur tänu. Ja selles, et minu lemmik matkabränd – Fjällräven nende müüa on, ei saa mind ka süüdistada.
Samuti tuleb suured tänusõnad öelda edasi ka Columbiale, kes Rademari vahendusel enne eelmist polaarreisi suure koorma talve-varustusega meie sõitu toetada otsustas. Üllatus missugune! Seega, aitäh ka neile!
Aga nüüd varustusest…
Columbia sulejope oli väga hea. Esiteks oli see väga soe ja ühe maailma parima kapuutsiga, millega ma kokku olen puutunud. Lisaks sellele olid ja on selle jope külgedel õhutusavad, mis võimaldavad jopega ka natuke soojemates tingimustes ennast mugavalt tunda. Aga… Paraku ei teadnud me vist keegi, et sellisele pikale automatkale need väga hästi ei sobi, sest vastu istme seljatuge hõõrudes hakkas sealt väga kiiresti sulgi eralduma. Ja materjal oli natukene veider 😀 Kuivas oli jope ilus, aga kui selle pinnale juhuslikult kuskilt vett sattus, jäi kuivades järgi selline laik, nagu oleks keegi vanakat selga valanud. Määrdunud ja väga silmatorkav. Kummaline… Päriselt kah. Aga kui vett peale ei ajanud ja autos ilma jopeta istusid, siis pidas ilusti ja oli väga hea.
Sellel aastal olen ennast aga varustanud Fjällräveni hardcore polaarjopega Yupik Parka, millelt ma peatselt külmhoone-testilt positiivset tulemust ootan. Sest kui aus olla, võtaksin ma hea meelega ainult ühe jope kaasa. Ja sellise, mis ka karmides oludes vastu peaks. Hõõrud siis või roomad kuskil. Aga sellest tean täpsemalt rääkida peale seda, kui külmari-test on tehtud. Pean tunnistama, et siiani olen väga sule usku olnud. Aga eks näis…
Pükstega on nii, et eelmisel aastal jagatud Columbia pükse mulle ei jätkunud. Õigemini andsin enda omad teistele kasutada, sest olin oma Fjälli Barents Padded Trousersites suht kindel. Ja ei pidanud pettuma. Sain neid ju mõni aeg varem Põhja-Kõvemaal ühte seiklust filmides katsetada. Peale reisi sain oma püksid tagasi… õigemini andis kirjanik Kaldur oma Columbia Boiling Point II soojad traksikoorikud mulle 😀 Need lähevad nüüd omakorda külmarisse testi ja tulevad kindlasti reisile kaasa kah, sest pükstega võib alati midagi juhtuda. Seega, ühed varud peaks ikka kaasas olema.
Tegelikult ongi pükstega kõige raskem, sest me viibime kahes väga erinevad keskkonnas. Autos +15 ja väljas enamasti -15 kuni -20 kraadi. Konks on aga selles, et autos olles ei tohi sa kuskilt otsast higistama hakata, sest õue hüpates hakkab siis kohe külm. Ja niisket riiet on külmades tingimustes väga raske kehaga soojaks kütta ja ära kuivatada. Neil traksikatel, erinevalt soojadest Fjällidest, on ka külgedel vent-avad ja sees lumesääris. Kasulikud mõlemad. Seega, nagu ütlesin – püksid tulevad kaasa.
Oma olemasoleva Aclima HotWooli sooja pesuga olen väga rahul. Need töötavad suurtes külmakraadides väga hästi ja on naha vastas mõnusad. Midagi ei aja sügelema, tundub loomulik jne. Vanade sõjaväe-soojakate asemele sain eelmiselt reisilt Columbia OmniHeati omad, mis sobivad ideaalselt sellistesse “soojematesse” külmadesse oludesse. Plussidena tooks välja kaks asja. Esiteks võtavad pakituna väga vähe ruumi. Ja teiseks…minu kui ilma kaelata seikleja jaoks on nende särgil just õige laiuse ja kõrgusega krae. Saan luku kinni ja peale seda veel hingata kah 😀 Seega… ka need tulevad kaasa.
Targad räägivad küll, et suurde külma oleks vaja 5 rõivakihti, aga kuna sellise koormaga ei saa ennast liigutada, siis plaanin sooja pesu peale tõmmata mingi t-särgi (mis ei ole küll hea mõte, sest puuvillane asi imab endasse hullult niiskust), siis kampsuni ja autost väljudes sinna otsa siis veel jope. Nii peaks olema hea, mõnus ja vaba olla. Ning see on minu meelest väga oluline. Aga eks elu näitab.
Saapad… Oh… saabastega on mul raske. Ma olen juba kaks aastat õigeid saapaid ostma läinud, aga enne nendeni jõudmist olen ikka teised ja “ägedamad” võtnud. Nüüd lähen kohe õigete juurde ja võtan ikkagi need IceBug Sorixid. Eelmised Keen Brixenid (Need on nüüd muide müüa kui keegi tahab)olid küll väga head, aga peale kahenädalast autosistumist läksid jalad nii paiste, et neid ei saanud enam sealt saapa torust sisse. Noh, lõpuks muidugi läksid, aga jube toppimine oli. Ja – 25 juures töötasid need pambussöe-soojustusega saapad väga hästi. Ja noh, näevad head välja ning on mõnusa laia liistuga. Kui muidugi jala sisse saad 😀 Oma Columbia saapad andsin ka ära. Õnneks, sest need olid minu pardijala jaoks liiga kitsa liistuga ja ma oleks ikka puhta hädas olnud. Niisiis… Sorixid lähevad külmikusse testi.
Mütsidega on lihtne. Müts on müts. Neid võtan kaks. Ühe pibo soojema ilma jaoks, autos olemiseks ja väga külmades tingimustes magamiseks. Ja koledamate ilmade jaoks karvase läki-läki.
Magamiskott Ferrino Revolution 510 W.T.S. on minuga juba aastaid kaasas käinud ja seda kergekaalulist, venivat ning ainult korra näo külge külmunud sooja sulekotti ei raatsi vist millegi muu vastu vahetada kah. Kuigi, mis siin salata, tavakott oleks palju hoolde- ja hoolitsusevabam. Aga eks siis vaatan kui sellega midagi juhtuma peaks. Ptui, ptui, ptui! Sinna juurde ka veel padi, sest ilma ei saa.
Loomulikult võtan kaasa veel ka säärised. Noh, igaks juhuks ja neil on hämmastav võime sind tankiks muuta. Kahlad läbi sügava lume nii, et hoia ja keela. Muret ei miskit. Siis võtan kaasa veel suure hulga erineva soojaklassiga sokke ja põlvikuid ning trussari-assortii. Crocsid autos olemiseks, suusaprillid, näomaski (sest Buff külmub näo külge kinni ja see on valus) ja siis kindavaliku. Õhukestest sõrmikutest kuni veekindlate koorikuteni välja.
Ja ongi vist enamvähem kõik. Sellega peaks siis kaks kuud autos elatud saama küll. Aaa, jah…siis veel ilge hunnik kaamerakola. Aga muud moodi ei saa, sest ma armastan seda tööd üle kõige maailmas. Ja ega muidu minna saakski…