Polar hotel on vana; üheksakümnendate algusesse veidi kinni jäänud arhidektuurivärd, mis uuenduste käigus roostevaba plekiga kaetud pool-fassaadiga Älvsbyn’i kesklinnas kohe silma kraapima jääb. Põnevale ja mõttelendu soosivale nimele ei vasta hotellis sisemuses midagi. Ei lume pilte, ei suurt kraadiklaasi ega jääkaru…põhjapõtradest rääkimata. Vitriinis vedeleb vaid paar “Saami”-kirjaga võtmehoidjat. Mahedate beezides toonides seinte vahelt vaatab vastu pruuni laudisega kaetud valvelaud, mille taga seisab üllatavalt kena välimusega noor heledapäine neiu. “Päris rootslane”, muhelen omaette. Check-in läheb ladusalt. Meie – eestlane, leedukas ja kaks lätlast räägime läbisegi inglise, läti ja vene keeles. Leti taha jõudnud pikk tumeda peaga tõmmu kutt kuulatab hetkeks, naeratab siis ja küsib üllatunult – “Võ porusski govorite?”
– “Da”
– “Aaa!”, ärkab kutt kui varjusurmast ning jätkab: “Pivo hatite?
Jalutame kuti sabas kõrvalruumi – hiiglaslikku banketisaali. Saali lagi on näinud paremaid päevi. Kuldse peegeldusega ripplaepaneelid on tipitud 180 lambipesaga, milles on kunagistel hiilgeaegadel mahe-ähmaselt helendanud sama palju hõõgniitpirne. Tänaseks on neist alles vaid kolmandik. Tühjad lambipesad on kui õhku ahmivad suud, ootmas ja omavahelisi panuseid tehes, millisest järgmisena funktsionaalsus kui elulõng välja keeratakse.
Kadunud lambipirnide saladus rullub lahti järgmises saalis. Selles, 180 lambipirniga ja kuldsete laepaneelidega saalis, on toimunud kõik selle väikese linna suuremad üritused – Pulmadest, sünnipäevadest ja karmidest karaokelahingutest bingo-õhtuteni välja. Viimase paarimümne aasta suurejoonelisi pidusid meenutavad kümned ripplaepaneelidesse tulistatud shampanjakorkide jäljed, mis kuldse helgi ja peegeldusega ruudud omamoodi kõverpeegliteks muudavad. Sellesse psühhedeelsesse lakke jõuavadki needsamad naabertoa pirnid, asendamaks neid, mis mulliveini korkide poolt purustatuks saavad ning mille tuhended killud all-istuvate pidutsejate piduroogadesse uusi maitseelamusi pakkuma langevad.
Minu tuba on kolmandal. Sinna viib lift. Ka trepist saab, kui vajadus peaks tekkima. Ei teki.
Kahene tuba on igati normaalne. Vähemalt neile, kes sisekujundusest ja feng-shui’st midagi ei tea või sellistest asjadest lihtsalt ei hooli. Mõni teadlikum ja äkilisem visuaaliguru kägistaks ennast arvatavasti akende ees rippuvate hard-core kardinatega teadvusetuks, et edasiste sisekujundusmoe vääratuste tõttu saadavat ajukahjustust ennetada. See on kõik aga rohkem nokkimise teema, milleks on andnud inspiratsiooni ja tõuke lugematute “Hotel Impossible” episoodide vaatamine. Voodi on hea, voodipesu puhas ning seinal rippuv kaasaegne teler kuvab kuute kohalikku teleprogrammi.
Polaarjoonest 80 kilomeetri kaugusel asuvas väikelinnas on avatud vaid vähesed söögikohad. Saada on peamiselt pizzat ja kebabi, mida valmistavad sisserännanud. 80% söögist teeb valmis fritüür. Inglise keelt räägitakse vähe. Kolmandik sulavate lumahangede vahel siblivatest inimestest on süsimustad. Sisserännanuid on meeletult. Minu suureks üllatuseks ja pettumuseks on põlisrootslased omas lumises linnas selges vähemuses. Uhket sirgeseljalist heledapäist rootslast peaaegu et ei ole. Pole ka Saamisid, kelle algupärased asustusalad peaksid siit vaid mõnesaja kilomeetri kauguselt alguse saama. Pole ka vägevaid põhjamaa viikingeid, kes nendel lumistel ja külmadel aladel ennast igati kodus peaks tundma…
Kahju on. Ja kurb.