Ühel hetkel olin Vaidas. Sõitsin läbi asula Tallinna poole, kuni jõudsin tehnopargi-eelsele ristmikule. Vasakule keerates oleks välja jõudnud igavale Tallinn-Tartu maanteele, paremale viis aga kitsas ning paljude paikamislappidega põnev asfalttee. Ja ega seal rohkem mõelda polnudki. Panin suuna sisse ning keerasin paremale. Tupiku märki polnud kusagil näha – järelikult kuhugi ikka saab…
Sõitsin mööda kitsukest teed metsatuka vahele. Rada muutus järjest väiksemaks ning loodus tõmbas end mu ümber koomale. Tee äärde jäid mõned harvad majad, siis taas tükike tühjust ning kollane märk, mis hoiatas teel jooksvate laste eest. „Oo, kohe tuleb mingi asula“, rõõmustasin mina. Asulat aga ei tulnud. Selle asemel laiutasid tee ääres paar majakest ning kui nendest mööda sain, võttis taas loodus üle. Mõne aja pärast leidsin end järjekordselt ristmikult. Valisin kolmest võimalikust ainsa asfaltkattega tee ning uhasin edasi. 90-kraadi vasakule, siis taas 90-kraadi paremale ning sama asi uuesti, kuni mingist veidralt müstilisest rabalaadsest põllust mööda sain. Veidi maad eemal paistsid järgmised majad ning nende järel kõikehõlmav loodus. Siis sai ka asfalt osta.
Mõned kilomeetrid hiljem (umbes 9 km Vaidast) jõudsin mööda kruusakat välja veidi kummalisse kohta. Teelahkmel seisis suur hoonete kompleks, mille ees neli kämpingukolmnurka ning haagisuvila, keskel spordiväljak. Maja kõrval aga T-kujuline ristmik, mille igasse suunda viis täpselt ühesugune tee. Ei ühtegi suunaviita. Pidasin maja kõrval kinni ning pistsin pea avatud töökoja uksest sisse – „Halloooo!“
Teise hõike peale ilmus töökoja tagumisest nurgast nähtavale noor rõõmsameelne naine. Jalutas läbi pika töökoja minu poole ning uuris, kuidas aidata saab. Küsisin, kuhu lahknevad teed viivad. Vasak pidi viima otsemat teed Arukülla, aga vahel olla kilomeetrine lõik, kust ei pruugi läbi saada. Keelumärk ees ja puha… Paremale viiv tee pidi kolme kilomeetri pärast ristuma Perila ja Vaida vahelise maanteega. Valisin selle ning sõitsin Peningi ja Kulli kaudu Lagedile ja sealt koju.
Sellele väikesele ning veidi müstilisele teele mõeldes veab praegugi veel näo naerule. Tegelikult on jube äge, et siinsamas, kodu juures, on selliseid avastamata teid, mis autoga hulkuja meeli mõnuga liigutavad.
Ma ei pannud selle kirja juurde meelega seal tehtud pilte. Milleks… Sellega rikun vaid teie avastamisrõõmu. Kaasas olev pilt on aga tehtud samal päeval Kivikuninga lähistel. Sealne territoorium on täis erikuradipõnevaid radu, mida tavaautost veidi kõrgema autoga avastama sõita. Oosom!
Üks hää temaatiline lugu ka: