Kipitab. Jubedalt kipitab. See on nüüd täitsa esimene kord kui niipalju enne reisi selline saps sees on. Aga on ka põhjust. Eks me ole kõik mõelnud sellele tundmatusele, mida sellised karmid kraadid endaga kaasa võivad tuua. Hirm on inimlik ja loodud meid elus hoidma. Loodame, et seda siis ikka jaguks kah.
Istusin eile hilisõhtul kodus ja mõtlesin, et hakkaks asju pakkima. Siis oleks hea võtta kui järsku minekuks läheb. Sest see kuu oma paari lisapäevaga läheb ju lennates. Kohe on Jõulud ja siis ei saa enam tööd ka teha, mis natukenegi aja kulgu pidurdaks. Ja siis on nii, et hommikul ärkad üles ja hakkad rapsima, ning õhtuks on aasta läbi…
Rait ja Kai plaanivad aastavahetuse Nordkapis vastu võtta. Mina võtan Priuse ja lähen lastega oma igaaastasele 1200 km-sele Jõulutuurile. Teised teevad seda, mis neil sellisel ajal ikka kombeks. Aga meil kõigil oleks nagu söed kuklas. Kes kasvatab juukseid, et külm pead lõhki ei lööks. Kes jookseb “lüpsik sarvis” mööda matkapoode, et omale veel viimane vajalik varustus kokku osta. Kes keerab uusi tükke auto külge. Mõni ei tea, mida oodata ja elab õndsas teadmatuses. Pannes pilti kokku nendest infokildudest, mis eelmise aasta juttudest kõrvadevahele pidama on jäänud. Aga kipitab kõigil. Kindlasti kohe. Ja neile, kes esimest korda kaasa tulevad, saab see olema unustamatu kogemus. Elada külg-külje kõrval kuu aega autodes. Avastada paiku, kuhu Eestlased pole kunagi autodega sattunud. Või astuda sinna, kuhu meiemaalase jalg pole veel kunagi astunud. Avastades endas kohti, kuhu nad pole ise kunagi sattunud. Avastades endas külgi, tundeid ja uusi piire. Ja avastades neid üüratuid sõnatuks võtvaid lagedaid lumiseid tundraid, kus silm ainult silmapiirist kaugemale ei näe. Ja selles tundras on midagi. Midagi, mis sinna ikka ja jälle salapäraselt tagasi tõmbab.
4x4reisid.ee